Naine kui kangelane

2017

Näitus „Naine kui kangelane“ toimus märtsis 2017 Valga Muuseumis ja lähtus mu doktoritööst Eesti Kunstiakadeemias, mille eesmärgiks on vaadelda, kuidas avaldub maskuliinse tähendusvarjundiga väljend „kangelane“ naiste juures. Naisi on läbi ajaloo valdavalt kujutatud passiivsete ohvritena, teiseks kiputakse naissoost kangelasi üleseksualiseerima.

Foto "Suur Tõll" (2017)

suur_toll

Video "Suur Tõll" (2017)


Valgas toimus mu neljas näitus kangelannade teemal. Kui varasematel näitustel käsitlesin mütoloogiat ja ajalugu eraldi, võtsin nüüd eesmärgiks nad kokku viia. Mütoloogia ja ajaloo siduvad motiivid on kivid ja põld mille keskpunktis on kangelanna. Kangelanna ei sulandu maastikku vaid kujundab seda ümber.
Eestis on naisi, kes on saanud töökangelase tiitli põllutöömasinaid juhtides. Näitusel esitan lugusid nõukogude ajal populaarsetest, kuid tänaseks unustatud naistraktoristidest. Selles kontekstis tõstatub küsimus, kuivõrd on kangelane sotsiaalselt konstrueeritud. Eesti tuntuim naistraktorist on mitmekordne töökangelane Elmina Otsman. Peale II maailmasõda Venemaalt Eestisse saadetud Otsman pidas eluaeg päevikut, kus analüüsis oma elu ja tegevust. Muuhulgas saab päevikuandmetele toetudes välja arvutada, et Otsman vedas 1973. aastal põldudelt ära 446 koormat kive. See on mütoloogilise hiidnaise jõuga tehtud töö. Eesti rahvuskangelane on maskuliinne: kõik räägivad Kalevipojast ja Suurest Tõllust. Rahvasuu tunneb aga ka tugevaid naishiide, kes meeshiidudega kiviviskamises võistlesid ning meestetöid tegid. Tugev ja ennastkehtestav naisekuvand nõuab esiletõstmist.

Valga Muuseumi näitusesaal enne avamist

valga_muuseumi_vaade

Andsin avamisel intervjuu ERR AK-le. Intervjuu ilmus naistepäeva eelõhtul

intekas

Vitriinis olid fotod töökangelastest ning Elmina Otsmani päevik, kus on näha tema eeskuju, kosmonaut Gagarin

gagarin


15. märtsil toimus näituseruumes sümpoosion. Kõnelesid erinevate valdkondade teadlased ja loomeisikud, et koos mõtiskleda teemal, mida tähendab kangelaslikkus ja millised on selle seosed normatiivse naiselikkusega.

Ettekanded olid järgmised:

Merili Metsvahi „Eesti naine aastal 1200 – mida me temast teame?“

Johanna Ross „Naine nõukogude eesti naissõjaromaanis“

Mare Kõiva „Hiidnaised ja kangelased“

Loore Martma „Kangelanna kodus, metsas ja turbaväljal“.

Ühe sõnavõtjana andsin ülevaate oma kunstniku-uurimusest.

Näitust toetasid Eesti Kultuurikapital ja Valga muuseum

Tagasi