PRESSITEADE
22.02.2016
Tallinna KunstihooneFideelia-Signe Roots „Palju õnne naistepäevaks!“ Linnagaleriis
Fideelia-Signe Roots küsib, mis tunne on olla naiskangelane. Selleks toob ta Linnagaleriisse Eesti esimese naiskombaineri ja töökangelase Elmina Otsmani kombainipunkri ja viib vaataja videote, heli ja tekstide abil ajarännule läbi ühiskonnas tunnustatud ja ootuspäraste naiserollide.
Olete oodatud näituse avamisele 25. veebruaril kell 18.00! Näitus jääb lahti kuni 27. märtsini.
Terapunker ja video "Kivid" linnagaleriis (2016)
„Oranž „Niva“ seisis töökoja juures, selle ümber oli kogunenud palju rahvast ja mängis kolhoosi väike orkester. Kui pillid vaikisid, astus ette „Rostselmaši“ tehase peakonstruktori asetäitja Ivan Voitov ja pidas lühikese kõne. Ta õnnitles kõiki majandi naisi 8. märtsi puhul, mulle aga andis kogu oma suurkäitise kollektiivilt üle õnnitlused. Sealsamas seisis „Niva“. Paremat naistepäevakinki ei saagi olla,“ kirjutas Elmina Otsman (1924—2012), kui sai kingiks endanimelise kombaini.
Elmina Otsmani nimeline kombain 1970ndtel põllul töötamas (fotokoopia Fideelia-Signe Roots, 2016)
Näituse keskse kujundina pakub Roots välja subjektiivse tõlgenduse nimelise kombaini terapunkrist, millele loovad narratiivi videod ja tekstid. Punker on nagu ajamasin, mis viib meid ajastusse, kus ühele naisele oli võitlus vilja eest auküsimus, kus kive korjati põllult paljakäsi ja kus tegutsesid kõrgete elueesmärkidega töökangelased ning kosmonaudid. Mineviku ja kaasaja vahel moodustavad kõneka seose katkendid Elmina päevikust, mida loeb ette põllumeheks õppinud ja traktoriga mööda Eestit rännanud näitleja Tiina Tauraite:
Stillkaader videost "Kivid" (2016)
Fideelia-Signe Roots teeb EKA doktorantuuris loomingulist uurimistööd teemal „Naine kui kangelane“, milles võtab fookusesse nõukogudeaegsed naismehhanisaatorid, kes said töökangelase aunimetuse. Üldisest kangelasnaise kuvandist on ta nüüdseks jõudnud mikroajaloolisele positsioonile ning uurib Eesti esimese naiskombaineri ja töökangelase Elmina Otsmani juhtumit, mis võimaldab laiemaid üldistusi: kuidas kangelast konstrueeritakse, mismoodi ta endast mõtleb, mis on talle tähtis ning kuidas mõjutavad teda nii bioloogiline kui sotsiaalne sugu ja keskkond. Ajalooliselt on kangelase rollis vaikimisi olnud mees. Naine ei pruugi samas kontekstis usutavalt mõjuda, neid on pigem ohvritena nähtud. Kas naistele peaks leiutama nende oma kangelasekuvandi, küsib Roots.
Stillkaadrid videost "Naiserolli neli muutumist terapunkri taustal" (2016)
„Mu senise uurimistöö kõige üllatavam avastus on ehk see, et veel elusolevad nõukogudeaegsed naismehhanisaatorid korraldavad igal aastal üleriigilisi kokkutulekuid, kuid laiem üldsus on selle ühiskonnagrupi unustanud,“ räägib autor. „Kollektiivse mälu uurija Halbwachs leiab, et suurte poliitiliste pöörete tulemusena muudetakse riiklikul tasemel minevikusündmuste rõhku ja osad sündmused määratakse unustamisele. Nõukogude liidu kokkuvarisemisel mattis uus diskursus eelmise enda alla ja muutus ka naisekuvand. Kui varem poseerisid ajakirjade kaanel töökangelannad, siis nüüd pigem modellid ja meelelahutajad. Naisekuvand muutus aktiivsest passiivseks. Teema väärib uurimist, et anda panus naisajaloo- ja üldise ajalookirjutuse diskursusse. E. Otsmani päevikud on siinjuures uurijaile hindamatu materjal.“
Naiserolli muutumine Nõukogude Naise näitel
29,7 x 42 cm (2016)
Viimane detail E. Otsmani nimelisest kombainist, mis talle 1974. aasta naistepäevaks otse tehasest saadeti. Foto Fideelia-Signe Roots 2014
E. Otsmani nimelise kombaini terapunker restaureeritult Eesti Põllumajandusmuuseumis 9. juulil 2017. Foto Fideelia-Signe Roots 2017
Natuke terapunkrist. Esmakordselt nägin punkrit 2014. aasta sügisel Elmina viimases elukohas Välustel. Alguses tahtsin lasta punkri restaureerida, milleks pöördusin põllumajandusmuuseumi ning ERM-i. Kummalgi institutsioonil ei olnud hetkel selleks vahendeid. Järgmine mõte oli ehitada punkrile jalad, millega seoses muutuks see juba uueks objektiks. Jalad ehitati minu kavandi järgi metallitööfirmas OÜ Hansanova.
2017. aastal terapunker siiski restaureeriti. Annetasin teose peale näitust Eesti Põllumajandusmuuseumile. Punkri teekond oma lõplikku koju oli keeruline: Välustelt ARS-i, ARS-ist linnagaleriisse, sealt põllumajandusmuuseumi, kust ta 2016 suveks viidi kuraator Mark Soosaare palvel Pärnu uue Kunsti muuseumi näitusele „Mees ja naine: tulnukad“. Pärnust tervena põllumajandusmuuseumi naasnud, jäi punker restaureerimist ootama, kuni see 2017 aasta suvel teoks tehti. 9. juulil toimunul masinapäeval „Mehed ja masinad“olid kohal paljud endised naismehhanisaatorid ja uuenenud terapunker avati pidulikult. Naismehhanisaatorid jagasid mälestusi ja esines nende endi seas kokku pandud Esku kapell „Triller“. Sõna võtsid muuseumi esindajad ning siinkirjutaja. Kohal viibis ka Elmina Otsmani poeg Kalju Otsman. Nähes, et viimane läbinisti roostes detail, mis Elmina Otsmani nimelisest kombainist on alles jäänud särab muuseumiväljakul nagu uus ja lõhnab värske värvi järgi taipasin, et mu doktoritööst on sündinud midagi käegakatsutavat, panus naiste ajalukku. See polnud enam kunstiteos, mis linnagaleriis pilke püüdis vaid pigem monument Eesti esimesele naiskombainerile, töökangelasele Elmina Otsmanile.
