Pensionäride projekt hakkas arenema aastaid tagasi, kui mu vanatädi Hildat tabas dementsus. Ta rääkis iseendaga ja nägi asju, mida teised ei näinud. Lindistasin ta juttu ning filmisin teda.
Tänapäeval valitseb noorusekultus ning vana olla on tabu. Vanainimesed paigutatakse vanadekodusse või hoiavad nad ise end elu keskpunktist eemal, pidades end liiga vanaks ja juhmiks, et maailma asju jagada. Noored sageli ei taha vanadest midagi teada.
Euroopa vananeb ja tekib aina rohkem pensionäre. Varsti on võimatu neist mööda vaadata. Eluiga, mis mujal läänes on juba kasvanud, hakkab tõusma ka Eestis. Naiivne on loota, et kõik pensionärid saavad olema sama optimistlikud nagu filmitegelased Ilme ja Marta. Neid nagu ei sobigi pensionärideks nimetada. Meil on alateadvusse tekkinud müüt pensionärist kui kibestunud, haiglase ja hoolitsemata välimusega inimesest, kes trügib ühistranspordis, jälgib ainult oma lähimbrust ja kaebab naabri iga pisiasja pärast kohtusse. Filmitegelased Ilme, Marta, 102-aastane Karl Plutus ja teised sellele tüüpettekujutusele ei vasta.
Filmis Harilik pensionär vaatlen pensionäride elu ja tegemisi. Eeskujuks oli R. Marani film "Harilik rästik", millest sündis ka filmi pealkiri "Harilik pensionär". Kuulame, mida pensionärid omavahel räägivad ja mille üle nalja viskavad, kusjuures avastame, et neil on lahe huumorimeel ja nad teavad täpselt, mis on moes.
Teine film "Vanainimesed surevad ära" on minu vanatädi Hildast. Dementsena kujutas ta ette, et on koolilaps ja elab vanemate juures. Kui talle ütlesime, et ta vanemad on surnud ja et vahepeal on toimunud II maailmasõda, langes ta meeleheitesse. Seepärast loobusime edaspidi teda hirmutamast. Ta viibis oma maailmas, vesteldes kujuteldavate partneritega ja vaadeldes laes toimuvat tantsuetendust, mida meie silmad ei näinud.
Maalid kujutavad pensionäride eluolu. Kolmel maalil on filmist tuttavad tegelased oma igapäevast shoppamist harrastamas ja trammile minemas, aga neljandal on kujutatud noorte ja vanade naiste vastuolu. Pildil on kolm pensionäri ja teismeline tüdruk. Tegevus toimub Moskvas, kus näeme nn tüüpilisi pensionäre. Nad on kehvalt riides ja vaesed. Tüdruk on just viskamas kopikat enda selja taha, kust vanurid selle kohe üles korjavad. Kopika viskamine toimub Punase väljaku lähedal. Seal on nn sooviplats, kuhu on maha graveeritud loomakujutised. Kui seal münt üle õla visata ja midagi soovida, läheb see soov täide. Me ei tea, mida soovib tütarlaps, aga vanade naiste soov on lihtne: olla esimene, kes kopika haarab.
Tegelen enamasti naissoost pensionäridega. Kuna meeste eluiga on lühem, ei jõuagi paljud neist pensioniikka. Kui ka jõuavad, teeb ühiskond vahet nais- ja meessoost pensionäridel. Vana meest peetakse vanusest hoolimata auväärseks, aga vana naine nagu polekski enam naine. USA meditsiinidoktor ja paljude sugudevaheliste teaduslike uuringute kummutaja Anne Fausto-Sterling refereerib Wilsonit: Vanad naised pigem eksisteerivad kui elavad. Nad kõnnivad ringi mitte midagi märgates ja jäädes ise tähelepanuta. (Fausto-Sterling 1985).
Klikka pildil, et näha maale
Klikka pildil, et näha videoid