Selle heliinstallatsiooni tegin Looga talus Hellenurmes festivalil Kaamos006. Esikohal on tekst, mida toob kuuldavale minu juba surnud, tol ajal dementne vanatädi vaba teadvuse vooluna. Heli kostab vanasse kaevu asetatud kartulikotti pandud makist. Kaevuseintelt kajades kostab heli isegi taluterritooriumilt välja põldudele.

Hilda (1906-2002) oli minu vanatädi. Paar aastat enne surma jäi ta dementseks, suundudes vaimses arengus järk-järgult tagasi lapsepõlve.

Tema mälestused lõppesid lapsepõlvega. Ta ei mäletanud enam mitte kumbagi maailmasõda ning oli äärmiselt llatunud, kui me talle neid meenutasime. Uskudes end olevat koolitüdruk ja elavat oma vanematekodus Pihlapuu talus, langes ta šokiseisundisse, kui ema talle ütles, et ta mamma ja papa on ammu surnud ja ta ise on juba üle 90 aasta vana. Õnneks oli tal nii lühike mälu, et ta unustas järgmisel hetkel ema jutu, hakates uuesti seletama, kuidas ta koolis käib ja pühapäeviti Pihlapuule sõidab. Et mitte Hilda rahu rikkuda, loobusime tegeliku olukorra tutvustamisest peagi.

Hilda oleks nagu kujuteldavate vestluspartneritega dialoogi pidanud. Nii vaatas ta voodil istudes otse enda ette, vahel natuke kõrgemale, nagu näinuks kedagi, ja vastas küsimustele, mida meie kõrvad ei kuulnud, tema aga ülimalt tõsiselt võttis. Hilda jutu saab jagada järgmisteks teemadeks:

Nii me elame

Ta nagu selgitaks Marsi elanikule, kuidas meil inimeste juures elu käib.

Näide:

Suvel käivad suplemas. Talvel kinos! Mõni päev... üldse ei ela. Kui me ausad oleme, siis saame alati elada. Ausad inimesed elavad nii kaua, kui nad jõuavad. Kui väga vanaks saavad, loomulikult surevad ära. Ellu jäävad ta lapsekesed. Lapsekesed... matavad oma emakesed ära. Lapsekesed hakkavad oma lapsi sünnitama. Nii see elu käib.

Tapmine

Sageli juhtus, et Hilda vahtis hirmust suurte silmadega kujuteldavale partnerile otsa ja küsis ilmsüütu häälega: Miks te mind ära tahate tappa?. Antud küsimus võis tulla täiesti ootamatult mingi muu teema sees. Näis, nagu keegi kuulaks teda üle, sest ta hakkas põhjendama, miks ta selles ruumis viibib, kes ta siia tõi ja et keegi pole keelanud tal siin istuda. Arvan, et tegu võib olla alateadlike mälestustega sõjaajast, kus inimesed elasid pideva hirmu all. Hilda oli suurtaluniku ("kulaku") järeltulija, kes oleks kindlasti Siberisse küüditatud, kui hea naaber nende talupere poleks hoiatanud ja need poleks õigel ajal kodunt põgenenud.

Näide:

Aaa, taskuräti sain kätte! Miks te mind ära tahate tappa? Toodi mind siia tuppa! Ei toodud vägisi. (pomiseb segaselt) Võeti käe alt kinni ja toodi ja siin ma olengi! (nutuselt) MA ÜTLI, ET MA EI TEA, KES MA OLEN! Ma olen Hilda Põderson! Nojah! Aga ma ei tee kellelegi paha, seda ma tean!

Söömine

See teema kordub pidevalt, olles tapmise kõrval keskne. Kuigi talle anti kolm korda päevas süüa, jääb ta jutust mulje nagu ta elaks alalises näljas. Kord on Hilda restoranis ja tal puudub raha, et söögi eest maksta ja kord palub ta, et talle natuke söögikest ja joogikest toodaks, sest ta tahab veel elada paar päevakest. Kas siin on tegu raske sõjaaja jäänukitega või lihtsalt fantaasiaga, ei oska öelda. Tean aga, et kõiges sööki puudutavas oli Hilda juba enne dementseks jäämist ehtne kitsi vanatüdruku prototüüp: kui tal midagi head süüa oli, ei jaganud ta seda eriti innukalt. Tal oli terve elu mingi krooniline ilmajäämise tunne. Alati krahmas ta paremad palad endale ja sõi kähku ära.

Näide:

Kas meeldib see süük või ei meeldi? Ei meeldi? Halb hirmsad on? Siis on ju küll kahju. Aga ega mina süüdi ei ole. Nälga jääte viimati! Mina söön nad ilma näljata ära, aga mul ei ole raha maksta. Tulevad söögid tagasi saata. Ärge saatke tagasi! Mina mul on mõni rublakene, ma annan need rublakesed ära.

Keha ja rõivad

Kõige tavalisem oli, et seoses kehaga luges ta oma hambaid. See kordub teemast teemasse. Mõnikord ta luges sõrmi, näitas keelt ja selgitas põhjalikult ning korduvalt oma haige jala seisundit. Vahel otsis ta oma taskurätti ja siis jälle kõneles oma sussidest, pükstest ja pearätikust. Imelikul kombel teatas ta aeg-ajalt, et tal pole siga, koera, kelku või mida iganes suus. Keegi nagu oleks küsinud, et kas tal on siga jne. suus.

Näide:

Mul polegi koera suus, suus on hambad! Eee... viis hammast. üks... kaks... kolm... neli... ja viies! Viis hammast... on suus. Ei ole ühtegi siga suus.

Sukad jalas. Parem jalg paindub, parem... pahem jalg ei paindu. Kõndi saab, aga see ei paindu, see jalg. Tulime siia ja süüki ei ole antud meile. Pääs on üks rätik. Rätt on mulle siin pandi pähe. Päris kena rätik. Hambad, ... rätt on pandud mulle pähe! Kinni seotud. Kaks silma. Mõlemad silmad näevad... päris hästi.

Kui Hilda vanemaks sai, rääkis ta aina vähem, kuni lõpuks ainult ümises vidi-vimpski, vidi-vimpski jne. Ta päevad möödusid voodil istudes ja ülemist toanurka vaadeldes. Kui ema küsis, et mida ta seal näeb, vastas Hilda, et tantsivad. Ema küsis, kas tantsivad hästi. Hilda rehmas käega: Pole suurem asi!. Nii ta lahkuski teise ilma, vaadeldes tantsu, mis polnud suurem asi.

Hakkasin Hilda juttu salvestama 2000. a. talvel veneaegse kassettmakiga lindi peale. Muid võimalusi tol ajal ei olnud. Sama aasta suvel õnnestus mul isa VHS-C kaameraga Hildat filmida. Video "Hilda" sündis 2003. aastal, kui tekkis võimalus arvutimontaaži teha. Helilindi laadisin arvutisse ja töötlesin puhtamaks.

Tagasi