See kunstiprojekt valmis kunstiakadeemias IDK magistrantuuri ajal. Projekti eesmärk oli luua installatsioon teemal "Asi, mida ma iseendas kõige vähem sallin". Kuna ma ei suutnud välja mõelda enda puhul ühtegi ebameeldivat nähtust peale tselluliidi, siis saigi mu teemaks tselluliit: rasvkude, millest on võimatu vabaneda.
Termin tselluliit on võetud kasutusele prantsuse arstide poolt 1960. aastal. Tselluliit on apelsinikoort meenutav rasvkude, mis esineb naiste alakehas, eriti puusadel ja reitel. Vanasti arvati, et tselluliit ja rasv on erinevad nähtused. Tselluliiti peeti vanaks rasvaks, mis tekib halva ainevahetuse ja ebatervisliku elu tagajärjel. Uued andmed näitavad, et tselluliit on tavaline rasv, mis ladestub naistel ja meestel erinevalt. Sellest vabaneda on äärmiselt raske ja mõnel puhul isegi võimatu. (http://www.kliinik.ee/index.php?5,2,20,77)
Ehitasin naise alakeha, mille karkass oli puust ja väline pind seapekist. Pekiribad tellisin Vastse-Kuuste lihakombinaadist. Projektil oli aga veel teine osa. Kõik tudengid viisid oma halbu omadusi kehastavad teosed laskepolügooni ja, kasutades automaate Galil AR ning AK-47, kõmmutasid need sodiks. Paraku ei kahjustanud kuulid minu taiest kuigivõrd. Tulemust näete fotodelt. Sellega ongi tõestatud, et tselluliiti ei võta isegi kuul.
|
|
|
|
|
