Isa ja tütar/Father and Daughter from Fideelia-Signe Roots on Vimeo.
Video tegemiseks sain inspiratsiooni oma isa ootamatust surmast 2007. aasta jaanuaris. Ammu enne isa lahkumist tahtsin teha paroodiat Jaan Toomiku videole Isa ja poeg, pealkirjaga Ema ja tütar, kuid see ei õnnestunud eriti hästi ja ma loobusin edaspidistest katsetest, kuni isa surm pani mu uues suunas mõtlema. Ma ei tahtnud enam teha kellegi teise teosele paroodiat vaid leidsin oma vaatenurga. Mul oli nüüd teemaga isiklik suhe. Asendasin sõna poeg sõnaga tütar. Kasutasin lisaks oma filmitule vanu filmilõike ja -helisalvestusi.
Jagasin video kaheks osaks.
Esimeses osas on aasta 1976. Olen just sündinud ja isa tuleb mulle sünnitusmajja järgi. Tekst pärineb aastast 1977, kus isa minu 1. sünnipäeva puhul räägib, mida ta mulle soovib. Isa kõneleb, et headus võidab kurja. Tänapäeval, mil on moes mõelda, et kõik on suhteline ja elu pole must-valge, mõjub selline vaatenurk vanaaegselt nagu unustatud muinasjutt.Teises osas püüdsin jäljendada esimese osa kaameratööd. On suvi 2007 ja me matame isa urni maha. Ma viin urni kirikust välja ning panen maa sisse. Urnis on ka DVD-plaat, millel on video kõikidest jõuluõhtutest, kus isa on jõuluvana mänginud.
Mul on seljas sama kleit, millega lõpetasin EKA IDK magistrantuuri. Isa viimased sõnad, kui ta mind jõuluvaheaja lõppedes maalt ära saatis, olid, et "Nüüd on sul kiire, sest sa lõpetad kevadel. Ära siis enne maale tule, kui kool läbi ja lõpeta cum laude!" Me kumbki ei teadnud, et see jääb meie viimaseks kohtumiseks ja et isa ei jõua kunagi mu lõpuaktusele ega saa iial teada, et magistritöö hindeks tuligi cum laude.
Taustal laulan 3-aastasena (1979) tuntud inglise keelset laulu, mis kõneleb magamisest ja ärkamisest.Mõlemas osas on hästi jälgitav, kuidas sünd ja surm on ühelt poolt isiklikud ja teiselt poolt avalikud. Me sünnime ja sureme institutsioonis: sünd on seotud haiglaga ja surm nii haigla kui kirikuga. Samas toimuvad nii sünd kui surm igaühega isiklikult ning seda kogemust pole võimalik arutleda ja analüüsida samamoodi nagu mingi toidu maitsmiskogemust. Me ei saa oma sünnikogemust võrrelda kellegi teise omaga, kuna me lihtsalt ei mäleta seda. Samuti pole keegi veel surnuist ellu ärganud, et jutustada, mis on teisel pool eesriiet. Erinevad religioonid ja mõtlejad on pakuvad erinevaid vaatenurki, aga tõtt ei saa enne teada, kui igaüks isiklikult sureb.