Sissejuhatus
Osalesin Vepsamaa ekspeditsioonil 2006. aasta juulikuus. Külastasime Lõuna- ja Keskvepsa külasid. Võtsin teemaks soorollid, millest töö käigus kujunes kitsam teema: sugude vaheline tööjaotus.
Vepsalased elavad sumbkülades. Linnastumise ja elanikkonna vananemise tõttu on külades järel vaid vanad naised ja vanapoisid. Alkoholism on sage nähtus. Meie ekspeditsioonigrupp käis talust tallu ning intervjueeris kohalikke. Sellest sündis dokumentaalfilm „Vepsa naised, mehed ja töö”.Intervjuuküsimused
- Millised on naistetööd ja meestetööd?
- Milline on hea naine/mees ja halb naine/mees?
- Kas naised ja mehed on erinevad või sarnased ja mille poolest erinevad või sarnased?
Idee uurida soorolle tuli pärast Pierre Bourdieu raamatu „Meeste domineerimine” lugemist. Pierre Bourdieu on uurinud traditsioonilist Kabiili ühiskonda. Kabiilia asub Hispaania lähistel, Vahemere aladel. Tegemist on mägedes elava karjakasvatajate ja maaviljelejate kogukonnaga, kus vähemalt 20. sajandi 60te aastatel olid veel säilinud vanad kombed (Pourdieu uuris Kabiiliat 60tel aastatel). Kabiilia on läbinisti patriarhaalne ühiskond. P. Bourdieu leiab, et seal valitsev hierarhia ning kord laieneb varjatud kujul kogu läänemaailmale. Sealse maailmapilti eelduseks on dualism. Toon näiteks lihtsa skeemi, kus naiselik ja mehelik on paigutatud binaarsete opositsioonidena: külm-soe, pikk-lühike, märg-kuiv, sees-väljas, all-ülal jne. (Bourdieu 2005: skeem lk. 25) Kusjuures kõik naiselikuna mõistetav on halb, häbiväärne, kuna kõik mehelikuna mõistetav on positiivne (Bourdieu 2005:25). Bourdieu kirjutab: „Sugudevaheline jaotus tundub olevat „asjade loomuses”, […] kõneldes millestki normaalsest, loomulikust, peaaegu vältimatust: see esineb ühtaegu objektiivsena asjades (nt majas on kõik osad „soopõhiselt määratletud”), kogu ühiskonnas ning kehadesse sisse kodeerituna, agentide habitus’tes, toimides taju-, mõtte- ja tegutsemisskeemide süsteemidena” (Bourdieu 2005:21). Habitused on kehadesse ankurdatud kultuurinähtused nagu harjumused, maitsed, kombed (Marcel Mauss).
Kodused tööd
Wikipeedia ütleb: kodused tööd (Household chore) on kohustusena või tasu eest tehtavad tööd kas kodu siseruumides või õues. Tubased tööd on saanud negatiivse varjundi: sageli öeldakse tüdinult, et „Pean koduseid töid tegema”, kuna välistööd on positiivsema varjundiga. Tubased tööd on söögi tegemine, pesu pesemine, koristamine, asjade üles korjamine, laste ja vanurite eest hoolitsemine jne. Välitööd on aias töötamine, lume koristamine, loomadega toimetamine. http://en.wikipedia.org/wiki/Housework Intervjuudest tuli välja kindel suundumus: kodused tööd on enamasti naiste õlul, hoolimata sellest, et ka naised käivad palgatööl. Nad võivad õnne tänada, kui on saanud hea mehe, kes neid natuke kodus abistab, aga reeglina peavad nad kõik ise tegema ja puhkust neil ei ole. Inimese kvaliteeti (hea naine/mees) hinnatakse töökuse järgi. Hea naine ja mees on töökad, halb naine ja mees on laisad ning alkoholilembesed.
Ma imestan koos Bourdieu’ga, kuidas naised oma olukorraga lepivad ja on nõus puhkuseta pidevalt rakkes olema. Püüame seda analüüsida. Alustan tööde erinevuse kirjeldamisest.Naiste- ja meestetööde erinevus
Üldine norm Vepsamaal oli vanasti ja on praegugi, et naised teevad rohkem tubaseid töid, kui mehed. Välitööd jagunevad naiste- ja meestetöödeks. Vanasti naised lõikasid vilja ja tegid heina, ketrasid, kudusid lõuendit ning hoolitesid laste ja koduloomade eest (Anna Aljošina). Nad jahvatasid käsikiviga jahu ja küpsetasid leiba (Šilova Jevdokija). Erandina küpsetas leiba Maria Grigorjevna abikaasa. Mehed hoolitsesid hobuste ja jahikoerte eest, kündsid ja tegid puutööd (Anna Aljošina). Nõukogude ajal töötasid nii naised kui mehed metsas (Šilova Jevdokija, Veera Timofejeva). Noorem põlvkond seda ei tea ja minu küsimusele, kas naised ka metsas töötavad, vastavad nad eitavalt ja naeravad, öeldes, et see on liiga raske ja see pole naistetöö. Samuti ei olevat kalal käimine naiste asi. Vepsalased armastasid vanasti ja mingil määral ka praegu metsaande korjata: käia seenil ja marjul (Volodia Kužnetsov). Seda teevad nii naised kui mehed. Paljud vepsalased on tänapäeval linnastunud ja kardavad metsa minna (Glavdia Fjodorovna). Sauna kütab vahel naine ja vahel mees. Tavaliselt lähevad sauna enne mehed ja siis naised, aga kui pere on suur, lähevad naised enne, et pärast, kui mehed „jalust ära” saunas on, saaks kodus süüa valmistada (Antonina). Kogu elutegevus on nii üles ehitatud, et võimalikult rohkem ja efektiivsemalt majapidamistöid teha.
Nii vanem kui noorem põlvkond ja nii naised kui mehed on ühisel arvamusel, et naistel on rohkem tööd, kui meestel, sest kodused toimetused on rohkem naiste õlul. Mehed küll vahel aitavad, aga see sõltub konkreetsest perekonnast. Andrei (24) väidab, et ta oskab vajadusel kõiki tubaseid töid teha, aga ei loe neid oma kohustuseks. Ta arvab, et mehed peaksid töötama pigem seal, kus on jõudu vaja nagu remonditöödel ja metsas. Zina sõnul on naine nagu hobune, kes kannab kõike, mida talle peale pannakse. Maria Grigorjevna kurdab, et naised pidid tööl käima, aga samas olid kodused tööd naiste õlul. Nooruke neiu Šaša väidab, et mehed ei pese kunagi nõusid.Vepsa naine – kas kärbes või hobune?
Kuigi mehi valitakse töökuse järgi ja tõeline mees on töökas, lasub naistel topeltkoorem. Tegemist on väga vana käitumismustriga soorollides, mis läänemaailmas alles nüüd muutuma hakkab. P. Bourdieu kirjutab, et ta on alati imestanud selle üle, mida võiks nimetada doxa paradoksiks (doxa – sügav baasuskumus, mida võetakse loomulikuna ja muutumatuna) http://en.wikipedia.org/wiki/Pierre_Bourdieu#Doxa): asjaolu üle, et maailmakorrast koos keeldude ja kohustustega üldjoontes kinni peetakse – et pole rohkem katseid sellest üle astuda [...] näiteks kõige hullemad elutingimused võivad näida talutavate või loomulikena. B. jaoks on viis, kuidas meeste (õigemini mehelikkuse printsiibi) domineerimist peale surutakse tüüpiline näide sellest paradoksaalsest alistumisest, mis on sümboolse, pehme ja ohvritele nähtamatu vägivalla tagajärg. Ajalugu muutub looduseks ja kultuuriline meelevaldusus loomulikkuseks (Bourdieu 11-12:2005). Nähtamatud korralekutsumised on keeles, žestides, pilkudes ja puudutustes. Sugude (sexes) vaheline bioloogiline erinevus st. mehe ja naise keha vahel ning täpsemalt anatoomiline erinevus suguorganite vahel võib muutuda sugupoolte (genres) vahel sotsiaalselt loodud erinevuse, eriti soopõhise tööjaotuse loomulikuks põhjenduseks (Bourdieu 23:2005).
Lapsed õpivad soorolle varakult. Simone de Beauvoir kirjeldab põhjalikult, kuidas naiseks ei sünnita vaid õpitakse. Ka poisid õpivad meheks olemist, aga kuna meheks olemine on norm, siis ei teki mehel vastuolu inimeseks ja meheks olemise vahel. Naiseks olemine on Teine olemine. Loomariigis on emane oma liigi teenistuses. Ta peab järglasi ilmale tooma. Inimesel esineb, võrreldes teiste imetajatega, kõige suurem konflikt isiksuse ja liigi teenistuses olija rolli vahel (Beauvoir 1997). 1949. aastal kirjutab S. de Beauvoir: „Prantsusmaal on antifeministlik traditsioon nii tugev, et mehe eneseväärikus ei luba tal osaleda majapidamistöödes, mida veel hiljuti loeti naiste töödeks. Naistel on raskem kutsetööd ja pereelu ühendada. (Beauvoir 127:1997). Intervjueeritav Maria Jevsejeva kurtis, et naistel pole mitte kunagi vaba aega. Sama probleemi tõid esile nii noored kui vanad külaelanikud. Kas tõesti peavad vepsa mehed tubaseid töid endale sobimatuks?
Vahel on perenaisel suurem moraalne mõjuvõim kui tema mehel. Šaša mainis, et vepsa külades on mingil määral matriarhaat: naine ütleb, mida mees peab tegema. See aga paneb naisele ka suurema koorma. Mees käib vabal ajal kõrtsis, kohtub sõpradega, pruugib alkoholi. Naine on pidevalt töödega hõivatud. Beauvoir kirjutab, et naiste kodused tööd on ajas korduvad. Need ei loo uut vaid säilitavad olemasolevat. Iga päev süüa tehes õpib naine kannatlikkust ja passiivsust: tuleb oodata, kuni taigen kerkib ja suhkur sulab. Pesu pesemisel ühed kangad kannatavad pesu ja teised mitte, ühed plekid lähevad välja, teised mitte. Tolmu ja musti nõusid tekib pidevalt (Beauvoir 416:1997). P. Bourdieu räägib kabiili põlluharijate elust. Mehed sooritavad väljaspoole suunatud, silmatorkavaid ja ohtlikke tegevusi nagu veise tapmine, põlluharimine, viljalõikus, rääkimata mõrvast või sõjast. Need toimingud märgivad katkestusi igapäevaelus. Naised, kes esindavad sisemist, niisket ja madalat, kõverat ja jätkuvat, teevad nähtamatuid ja sageli häbiväärseid majapidamistöid. Näiteks sauna ettevalmistamises on vihaoksad on mehe tuua ja naised seovad (Antonina). Nad teevad monotoonseid ja lihtsaid töid.
Kuna külakeskkond sisaldab hääletuid korralekutsumisi, ei ole naistel muud võimalust, kui saada selleks, kes nad on müüdiloogika järgi (Bourdieu 46:2005). Naise töö on nagu kärbse jälg hapupiimas: sellest ei paista midagi välja. Niisiis on naine ühest küljest nagu hobune ja teisest küljest nagu kärbes. Miks naised midagi ette ei võta? Bourdieu kirjutab, et kuna naiste hoiakute aluseks on naissoo kohta suunatud negatiivse eelarvamuse omaksvõtmine, ei jää neil muud üle, kui seda eelarvamust kinnitada. See on needuse loogika, self-fulfilling prophecy (isetäituv ennustus), mis kontrollib iseend ja toimib igapäevases praktikas (Bourdieu 49:2005). Muidu võiks oletada, et vaatamata füüsilistele sootunnustele jagavad naised ja mehed tubased tööd võrdselt, kuna nad mõlemad käivad tööl. Samuti kuuluvad lapsed mõlemile ja nende kasvatamine peaks olema mõlemi kohus. Miks see ei toimi? Domineeritud rakendavad iseendale domineerijate mõttemalle, naised ise loovadki endale rakenduvat sümboolset vägivalda (Bourdieu 50:2005).Vepsa – kas matriarhaat või patriarhaat?
Rääkides võimukast ämmast, kes kõigile korraldusi jagab, vaadates Zinat, kes uhkusega oma kokakunsti oskustest pajatab või armetuid vanapoisse, kes elavad üksi ja joovad palju, sest noored naised on linna karjääri tegema kolinud, tundub, et Vepsa külades ei kehti mehelikkuse domineerimismustrid. Samas, kui vaadata, mida naised räägivad oma töödest, millised mehed neile neile meeldivad ja kuidas käib kosimise protsess, tundub, et osaliselt saab Kabiili soomütoloogiat Vepsa küladesse üle kanda. Kui vanadelt naistel küsida, mis neile nende mehes meeldis, on tüüpiline vastus, et „ta ei olnud halb”. Järgnevad töökuse ülistamine ning märkus, et mees ei olnud purjus peaga kuri (harva vastati, et mees ei joonud üldse). Need kvaliteedinäitajad on tagasihoidlikud, mida võib kokku võtta nii, et peaasi, et mees teeks tööd ja purjus peaga ei peksas. Kas vepsa naised on pragmaatilised või pole paremaid mehi kuskilt võtta? Veel paar aastakümmet tagasi käidi kosjas ja heaks tooniks oli, et naine kohe „jah” sõna ei andnud. Mõnda naist tuli kolm korda kosida, viimases hädas vägisi autosse panna ja mehekoju viia. Mõni teine jälle arvas, et äi oli ta ära nõidunud, et teda abielluma sundida (Veera Timofejeva). Noored vepsalased rääkisid, et tänapäeval toimub tutvumine hoopis teistmoodi: enne peab partnerit tundma õppima ja alles siis saab otsustada, kas kooselu tasuks alustada.
Naine ja lapsed saavad tavaliselt mehe perekonnanime, aga tänapäeval võib naine oma nime jätta nii endale kui tütardele (Andrei, Šaša). Mehed tahavad poistele oma nime anda, et see ei kaoks, sest hetkel siiski on normiks, et meesliin viib nime edasi.
Naisi ja mehi tajutakse enamasti väga erinevatena. Mind hämmastas, et mitte ainult vanad vaid ka noored, kes muidu intelligentse ja arutleva mulje jätsid, kaotasid need omadused otsekohe kui küsisin naiste ja meeste erinevuse kohta. Nagu makilindilt tuli konsevratiivseid uskumusi: mees on vastutustundlik ja töökas, naine on pehme ja hea. Pluss ja miinus tõmbuvad. Aadam oli otsustusvõimelisem, kuna otsustas ise õuna hammustada, kuna Eeva kuulas mao käsku. Naised on mõjutatavamad, emotsionaalsemad ja mehed ratsionaalsemad (või tahavad sellist muljet jätta). Nägin oma silmaga habituse töötamist praktikas. Hoolimata sotsiaalsetest muutustest, mis on soolist käitumist mõjutanud, istuvad vanad müüdid inimeste peas. Patriarhaalse venemaa pinnal elades pole neist lihtne vabaneda.
Kirjandus
- Bourdieu, Pierre „Meeste domineerimine” 2005
- De Beauvoir, Simone „Teine sugupool” 1997
- http://en.wikipedia.org/wiki/Pierre_Bourdieu