Jlgides uue meedia arengukiku viimasel kmnel aastal, on thelepandavad kolm lbivat tendentsi. Kui alguses mbritses uue meedia valdkonna tegevust uue maailmakorra saabumise eufooria, siis hiljem transformeerus see pragmaatilisteks mngudeks tulude nimel. Algne segapuder, omamoodi stiihiline rgsupp, mis seisnes poliitiliste, hiskondlike ja kunstiliste ambitsioonidega autorite kohtumises uut snergiat otsival platvormil, hise festivali vi konverentsi raames, on hiljem asendunud spetsialiseeritud sndmustega. Vheste mitmekihiliste hiidsndmuste keskmes on igal aastal eri teema. Kolmas tendents, mis on vormunud viimase dekaadi jooksul, seisneb uusmeedia kunsti ja kultuuri etableerumises, mille selge mrk on meediakunsti uue ajaloo dokumenteerimine ja sellega kaasnev meediakunsti omaprane klmutamine uustulnukad vi alternatiivid ei mahu sinna enam kuidagi. Digitaalne kunst, internetikunst, uus meedia on raiutud raamatutesse, talletatud lingikollektsioonidesse2 ning muutunud valdkonnaks, kus pakutakse akadeemilist doktori uurijapositsiooni, nagu seda teeb Norra Teaduse ja Tehnoloogia likool (The Norwegian University of Science and Technology) tarkvarakunsti valdkonnas.3
Sellega kaasneb meediaarheoloogide t: uue meedia varasemate nhtuste leskaevamine rhuasetusega tehnoloogilisele ja immateriaalsele, millele ptakse leida sugulaslikke nhtusi ja mis justkui valmistasid ette praegused arengusuunad. Ja kuna uue meedia puhul on tegu snteetilise ja snesteetilise kunstiga, siis minnakse antiiksete seinamaalide ja barokini. Lppjrelduseks on tdemus, et inimkonna muutumatutel prgimustel on lbi aegade olnud tehnoloogiline kate. Muu hulgas on inimese ks pdlustest olnud reaalsuslhedase kunsttegelikkuse loomine, kasutades kunstivahendeid ja -meetodeid elule ja tegelikkusele metafoorsete vastete leidmiseks. Valikuvimalust pakkuv interaktiivne film on ks sellistest elu matkivatest meediakunstidest.
Keskendumine ja spetsialiseerumine on sndinud inimlikul phjusel: kaos ja ambitsioonikas kikehlmavus on frustreeriv. Suursndmuste sisuvalikust jb vahel mulje, et kuraatorid on ebakindlad vi ei suuda materjali kontrollida vi on tegu mania grandiosaga. htlasi on totaalsndmused meetod lihtsaim asjatundmatust varjamise: panna digitehnoloogia mitmekesine praktika ja produktid hte patta ja telda, et see ongi meediakultuur kikehaarav ja segaselt keeruline nagu kogu meie universum, lputu oma pnevuses
Sel viisil on spetsialiseeritud festivalid vi kureeritud nitused-konverentsid korrastusvahend ja vastus loomulikule inimlikule tungile leida selgust. Kik see ei thenda, et totaalse haardega ritused on ebannestunud vi fookuspunktiga sndmuste korraldajad asjatundlikud. Lihtsalt kigesmise aeg nib otsa saanud olevat.
hes ja samas kohas vivad toimuda eri suurusjrgu ja kvalifikatsiooniga nhtused. Vtkem naaber Helsingi. Kiasmas toimub aastas mitmeid uusmeedia sndmusi. Kui Avanto keskendub rohkem helile, isegi kui on tegu visuaalse loominguga, siis Pixelache jtab arengufaasis festivali mulje. Mullune ISEA 2004 Helsingis oli korraldatud tiuselhedaselt, kuid sisaldas vsitavat haaramatuse momenti, kuid ajakirjanikud vi huvilised pidid ennast ribadeks tmbama, et asjast pilti saada. Ei jnudki muud, kui vtta vhesed meelteni ulatunud fragmendid ja teha ldistavad jreldused terviku kohta.
Kuid rahvusvaheliste foorumite kultuuris on tunda uut tpi meediakeskkonna kasutamist kohtumisvaba tasandit, mis nende sndmuste phiprintsiibile isegi vastu rgib, sest foorumid ja festivalid on ju meldud inimeste kohtumisteks. Kohtumisvaba tasandit on nha filmi- ja videorituste juures: osalejad vivad materjali Internetti panna vi pakutakse DVD allalaadimisvimalust, nagu seda teeb Machinista kunsti ja tehnoloogia festival,4 vi mida on nha postvideo veebisaidil, kuhu videotegijad saavad oma videosid les laadida.
Ndisajal on osaluskino idee pannud ajalookirjutajad ja nitusekuraatorid minevikku vaatama ja leidma kentsakaid instrumente, mida vib mista arheoloogilise meediamasinana, primitiivse nitamistehnoloogiana. Videotelefoni ideed vib kohata Jules Vernei teosteski, virtuaalreaalsuse aparaadi eeldused on ilmsed XIX sajandi keskpaiga stereofotograafias.
Varasemate kultuurivaldkondade ja digitehnoloogia ristumine on tekitanud mitmeid seganhtusi, mis llataval kombel sisaldavad taas meediaarheoloogilist dimensiooni. Digitaaltehnoloogia ja filmikunsti ristumine on andnud tulemuseks digitaalse- ja interaktiivse filmi. Kige eredamalt on nhtust kaardistanud nitus Future Cinema, mida korraldas Karlsruhe ZKM ja mida oli nha Helsingis. Samanimeline kataloog ja artiklite kogumik6 pdis nidata interaktiivse filmi fenomeni manuaalsetest filmieelsetest liikuva pildi masinatest kuni ndisaegsete osaluslike installatsioonideni.
Interaktiivse filmi fenomenist vib knelda kui teatavast trendist, mis leiab aset suurema digimeedia arengu sees. Mitmed institutsioonid on pdnud fenomeniga kaasa minna. Ars Electronica on nidanud vrskemaid interaktiivse filmi projekte paaril viimasel aastal. Brasiilia festival File kasutab mistet hyper-cinemactivity eelmisel aastal vis nha seal ka Tartu In-Cinema raames esitatud projekte.
Mncheni filmikooli juures asuv Sagas workshop on phendanud interaktiivsele filmile mitmeid ttubasid.Ja lpuks, kuid mitte viimaks, on algatatud Korsakowi projekt ehk Berliini kunstiakadeemia ja Amsterdami Mediamatic Fondi koosts on loodud tarkvara Korsakow System, mille autor on Florian Thalhofer ja mis vimaldab lihtsal viisil videofaile interaktiivseks koosluseks kombineerida. Selle tarkvaraphjaline ttuba toimuski aprillis Tartu krgemas kunstikoolis.
Interaktiivse filmi teemal on Eesti ajakirjanduses sna vetud,10 selle on suuresti phjustanud TKK ppejuna tegutsenud Chris Halesi workshopid nelja viimase aasta jooksul.
Mediamatic Interactive Film Lab algas avaliku smpoosioniga 25. IV Tartu likooli raamatukogu konverentsikeskuses. he Mediamaticu-poolse korraldaja Klaas Kuitenbrouweriga lbi rkides judsime veendumusele vheste, kuid tingimata praktilise kogemusega autorite esitluste vajalikkuses, et paigutada interaktiivse narratiivi teema laiemale taustale, kui seda on pelgalt ekraanilt nhtav interaktiivne film.
Matt Adams Inglismaalt organisatsioonist Blast Theory sai kuulsaks paar aastat tagasi projektiga Can You See Me Now? (peapreemia 2003. aasta Ars Electronical), milles GPSi ja mobiilidega mngijad jahtisid neid pdvaid vastasmngijaid Interneti-ruumis.11 Kuigi GPSi mngud pole uudis, neist pajatatakse ka Eesti ajakirjanduses, oli toonane hbriidne teostus vljapaistev. Joes Koppers Hollandist tutvustas hollandi filmitegija Adriaan van Ditvoorti filme, mida vis valida ajaloolise navigatsioonivahendi ja assotsiatiivse snaotsinguga. Valentina Nisi Itaaliast disainib kohtadega seotud jutustusi, milles narratiivne kogemus on pimunud linnaruumiga. Ta kuulub gruppi Story Networks (MIT Europe), mis uurib mobiilside vimalusi kinemaatilise mittelineaarse narratiivi loomisel. Hetkel teeb uurimistd Dublini Trinity kolledi juures.12 Florian Thalhofer Saksamaalt tutvustas enda disainitud Korsakow tarkvara; ta on plvinud mitmeid online-dokumentaariumide preemiaid (The LoveStory Project, 7Sons, 13erStock).
Diana Allas, Kristina Kersa, Annika Kaljurand, Denise Doyle, Evelyn Mrsepp, Ron Van der Wal, Fideelia-Signe Roots, Axel Vogelsang, Bas Boris Ruyssenaars, Liidia Unt ja Sveta Bogomolova olid need autorid, kelle peal instruktorid ja korraldajad Korsakowi tarkvara katsetasid. Lhidalt pakub tarkvara vimaluse komponeerida tkeldatud videoekraan, mille elemente on vimalike kivitada ja juhtida vastavalt autori kavatsusele. Suurema videoruudu all on enamasti kolm vi rohkem pildiruutu, mis pakuvad interaktiivses loos edasiliikumise vimalusi. Tulemuseks olid humoorikad meeste kitumise uurimused Fideelia-Signe Roots) kui tsimeelsed interaktiivsed dokumentaariumid (Kristina Kersa). Ttuba ngi vlja nnda, et Hollandist lennutati kohale 13 G4 laptopi ja kunstikooli 80-ruutmeetrises ruumis veedeti kuus peva teemade ja materjali le arutledes, tarkvara ppides ja projekti teostades. Need 81 kilo kaaluvad laptopikohvrid, mida vastu vtsin ja tagasi saatsin, viisid mtted tahtmatult kaasaegsetele vimalustele arvutikesksete ttubade korraldamisel. Kui filmittlemiseks sobiva arvutiklassi vib kolme kohvrisse kokku pakkida ja suvalisse kohta lennutada, saata sinna ka ppejud ning osalejad, kaob varsti igasugune vajadus institutsionaalse hariduse ja -keskkonna jrele.
Raivo Kelomees