Selle teose loomiseks sain inspiratsiooni erinevate naistraktoristide elulugusid uurides. Suurem osa neist sarnaneb klassikalisele Joseph Campbelli (1949) kangelase teekonna mudelile, kus kangelasel on missioon ja ta rühib raskustega võideldes eesmärgi poole.
Video koosneb viiest lühipildist, mille esitavad Luunja Aidateatri harrastusnäitlejad. Näitlejate riietus ning traktorid on ajastutruud. Igas loos on peategelaseks naistraktorist, aga kuna näitan erinevate naiste lugusid, ei mängi peakangelast läbivalt sama isik. Tahan näidata, et paljud naised elasid läbi sarnaseid sündmusi. Sündmused olid sarnased, kuna tegelased elasid sarnastes sotsiaalsetes oludes, kus mängisid rolli poliitika, soostereotüübid ja geograafilised faktorid nagu kliima ja maastik. Seadsin pildid järjekorda, mis algab ettekuulutusest, kus vanem mees ennustab noorele naisele, et temast saab kord traktorist ja lõpeb Elmina Otsmanilt võetud nukra mõtisklusega naiselikkuse ja traktoristiameti üle.
Stseenid
1. Stseen põhineb traktorist Milvi Käärmanni (sünd. 1936) elulool, millega tutvusin Eesti Põllumajandusmuuseumis.
Käärmann kirjutab, et kuigi teda on masinad lapsest saadik huvitanud, ei arvanud ta, et temast saab traktorist.2. Tegu on lõiguga Ants Lauteri näidendist "Naised". Tegevus toimub suvel 1942 kolhoosi toas Uurali taga, kus elavad sinna tööle sõitnud eesti naised. Üks naistest on just sooritanud edukalt traktoristi eksami.
3. Materjal pärineb E. Ranneti jutustusest "Tugevate tee"
Kuigi ajakirjas puudub autori eesnimi, oletan, et tegemist on kurikuulsaks peetava Egon Rannetiga (1911- 1983), kelle sulest ilmus 1954. aastal romaan „Tugevate tee“, millest osa avaldati ajakirjas „Pilt ja sõna“. Etüüdis esitatakse lõik, kus vanem traktorist jutustab loo oma algaja-aastatest. Lugu äratas mu tähelepanu oma sürrealistlikult mõjuva sisuga, kus vanem naine, kirglik traktorist, annab nooremale õppetunni. Töötamine valitud erialal muutus tihti lausa hullumeelseks kinnisideeks, mis tollastes tekstides tänapäeva lugejale raskestihoomatavaid vorme võib võtta. Stseen põllul lõpeb sellega, et vanem naine suudleb nooremat tugevalt. Pole öeldud, kas tegemist oli slaavi kultuuris tavalise kombega suudelda mõlemale põsele või otse suule.
4. Stseen Milvi Käärmanni eluloost näitab, kuidas loodusromantika on naistraktoristide elus tähtsal kohal. Sama liin jookseb läbi tuntud naiskombaineri Elmina Otsmani lugudest. Ühelt poolt vallutatakse suurte masinatega loodust, teiselt poolt tunnetatakse ühtekuuluvust loodusega. Naistel oli nõukogudeajal topeltkoormus, sest lisaks palgatööle jäeti nende õlule kodused toimetused. Käärmannil ei olnud seetõttu muul ajal aega pilli mängida kui öösel traktori katusel.
5. Viimane pildike on Elmina Otsmani elulooraamatust „Põldude kutse“. Paljud allikad näitavad, et Otsman ei pidanud end piisavalt ilusaks ega naiselikuks. Kuigi nõukogude ajal domineeris töötava naise kuvand, ei kadunud ilu kui üks naiselikkuse põhiväärtusi sellegipoolest kuhugi. Mingil põhjusel oli Otsman veendunud, et ta pole „õige naine“, sest pole ilus, ei oska riietuda ega ka tüüpilisi naistetöid nagu õmblemine, toiduvalmistamine jne. Korduvalt leiame Elmina Otsmani õnnetus meeleolus peegli eest, kus ta nendib, et ta nägu on "ilma iluraasuta". Tunne, et ta ei suuda vastata ideaalse naise kuvandile, saatis teda terve elu ja muserdas tema muidu asjalikku ja tahtejõulist karakterit. Nooruses võimendas madalat enesehinnangut ka üksildustunne: kui ta Eestisse saabus, valitsesid ümberringi võõrad kombed ja võõras keel. Hiljem saavutas Otsman edu nii töös kui isiklikus elus. Selle stseeni tegevus toimub aastal 1947, kui Otsman näeb esmakordselt leerilapsi kirikust väljumas. Siin on peategelane veel noor ja hiljuti Eestisse tulnud. Peagi muutus ametlik naisekuvand õhulisest abitust leeritüdrukust tugevaks töölisnaiseks. Elmina oli kehaehituselt sale ja väikest kasvu, mitte suur ja lihaseline. Oma päevikuis toob ta tihti esile võrdlust, kuidas nõrk ja habras naine juhib võimsat masinat, mis talle kuuletub. Elmina ei paistnud pidavat oma välimust ei mehelikuks ega naiselikuks, mis lähtuvalt tollasest ideoloogiast on Nõukogude ajal sündinutele vast üsnagi omane.
