2008. aasta tARTu Kunstikuu raames paluti kunstnikel kujundada Tartu Kaubamaja aknad. Iga kunstnik sai piirkonna valida, lubati ka auhindu. Teema oli vaba ja kirjalikku projekti ei nõutud, kujundus soovitati vaid sõbrapäevaga seostada. Kuna hetkel diskuteeriti meedias homo-ja lesbipaaride kooselu ja lapsendamise teemal, kasutasin selle aknakujunduses ära. Paraku ei lubatud mul aknakujundust avada. Põhjuseks toodi, et aknal on kirjeldatud 3-aastase lapse unenägu, milles tal oli kaks emmet. Hiljem väitis kaubamaja turundusjuht meedias, et neid häiris hoopis vägivald: nimelt kasutasin kujunduses laste pumppüssi. Artiklid keelatud aknakujundusest ilmusid Äripäevas, Päevalehes, Postimehes, Õhtulehes, Delfis ja Tarbija24-jas. Internet oli homofoobsetest kommentaaridest üle ujutatud. Eestis leiab haruharva kunstnik või kunstiprojekt nii laia kajastamist. Et endapoolset nägemust täpsustada, kirjutasin Eesti Ekspressi loo "Ühe skandaali anatoomia", kus kirjeldasin oma tööprotsessi. Tegin aknakujunduse ja Delfi kommentaaridega postkaardid, milliseid saatsin Tartu linnapea Urmas Kruusele jt. Vastuseks kaubamaja reaktsioonile teostasin rühmitusega Art Security performance kaubamaja ees, kuhu kaubamaja oli enesekaitseks kutsunud kolm politseiautot. Minu sõber, inglise keele õpetaja Ernest Carwithen Inglismaalt Solihullist kirjutas kaubamaja turundusjuhile kirja, kus ta märgib, et minu akna keelamine on inimõiguste rikkumine. Aknad nägid välja sellised:
|
|
|
|
|
|
Ernest Carwithen'i kiri kaubamajale