„Mul on hea mees!” „Mina ei hammusta!” „Olen lahe!”… loen sõbrakuu märkidelt Tartu Kaubamaja vaateakna vahel. Olen põnevil, sest mind kutsuti siia, minu jaoks täiesti uude maailma akent kujundama. See otsus ei sündinud kergelt. Kui Tartu Kunstnike Liit mulle helistas ja Tartu Kaubamaja akende kujundamist pakkus, olin kahevahel. Kuna mul akna kujundamise kogemust ei olnud, kartsin, et ei saa hakkama.
Kui soojal jaanuarilõpuhommikul esmakordselt kaubamaja vaateakna vahelist salamaailma nägin selgitati mulle, et kaubamaja aknakujundus tuleb rõõmsavärviline. Kasutatakse sõbrapäevasümboleid ja häid sõnumeid kandvaid rinnamärke. Kaubamaja toetavat sõbrakuul paljulapselisi peresid ning lastekodulapsi. Küsimusele, palju mulle kunstnikuna vabadust antakse, kui neil juba kõik täpselt paigas, sain vastuse, et antakse vabad käed, kuni kasutan samuti rõõmsaid värve, sõbrapäevasümboleid ning head sõnumit. Räägiti mingist kirjalikust kontseptsioonist, mis tuleb kuhugi saata, aga kuhu ja kellele, jäi esialgu segaseks.
Ega ma isegi veel teadnud, mida tahan teha, aga lähtepunktiks sai oma idee kombineerimine kaubamaja ootustega. Kujundajad, kes akna vahel töömesilastena rassisid, olid mulle kohale toonud kolm naismannekeeni, kaks last ja ühe erakordselt suure ja jämeda kondiga mehe. Visati nalja, et vaat, kus on alles peremudel: kolm naist ja üks mees! Lapsi olin ise palunud, kuna see oli esimene ühenduslüli, mis tekkis kaubamaja lastetoetuskampaaniaga, pealegi on lapsmannekeene üldse akendel liiga vähe. Kuigi mul oli luba kasutada ka enda asju, soovitati kasutada kaubamaja hooajakaupu. Niisiis tegin tiiru kaubamaja kõigis maailmades, otsides esemeid, mis mind mingis suunas edasi aitaksid.
Kunstnik peab suutma valikuid teha. Ta ei saa valida kõike ning tema valik peab olema alati põhjendatud. „See ei veena mind!” kumises kõrvus paljude aastate tagant kunstikooliaegse õpetaja lause, kui ta ühe või teise õpilase tööd analüüsis.
Vaadetelt naturist ehk nudist nagu olen, osutus esialgu lootusetuks rõivaosakonnast ideid leida. Alasti mannekeene mul välja panna ei soovitatud, sest varem olevat seepeale kaebusi tulnud. Loomulikult ei tahtnud ma kaubamajale halba, seega pühkisin nudistliku peremudeli mõtte kohe peast. Nudism, mis 10 aastat tagasi veel elevust tekitas ning mida ohtralt viljeleti, on vaatamata tänapäeva kapitalistlikult viljastavatele tingimustele, mis on võimaldanud Piritale nudistide rannariba, põranda alla vajunud ning sellest ei soovita avalikult rääkida, põhjendusega, et „kui mu tööandja teada saab, et olen nudist, laseb ta mu lahti”.
Mind tõmbas spordiosakonda, kuna sealsed esemed viitavad tervislikele eluviisidele ning dünaamilisele vaateaknale. Paraku anti mu käsutusse liiga vähe aknaid selleks, et suuremõõdulised sporditarbed sinna koos mannekeenidega ära mahuksid. Nägin müügil suurt ja efektset vibu koos nooltega. See juba oli midagi! Silme ette kerkis Amor, kes sihib vibuga kedagi, aga keda?
Lastemaailmas lõi mind pahviks lai valik kirjudes karpides suuremaid ja väiksemaid pumppüsse, tanke ja mudelautosid. Meenus, et mu endine kursavend magistrantuuri ajast tahtis pumppüssi osta, et üht ammust performance-ideed lõpuni viia. Jutt käib muidugi värvikuulidega pumppüssist. Lasteosakond mõjus üldse lõbusamalt kui teised. Ma pole elu sees värvilisemaid relvi näinud.
Õhtul helistasingi eelmainitud kursavennale, kes muuhulgas tegi 90tel Tallinna Kaubamaja aknakujundusi. Ta arvas, et lapsmannekeenid võiks inglitiibadega lae alla lendama panna. See oli hea idee. Kodumaailmas müüdigi valgeid linnusulgedest tiibu.
Surfasin netis lastefoorumides, et paremini mõista, mida tähendavad traditsioonilised pereväärtused tänapäeva lapsele. Ei midagi rõõmustavat: ma vihkan oma õde, mu noorem vend peksab mind, ma ei taha, et tita sünnib, sest mina pean teda hoidma hakkama, aga mul ei ole aega… Leidus vaid mõni üksik positiivne õnnelik kommentaar oma pere aadressil. Masendav. Kuhu on kadunud bullerby-lastelik lapsepõlv? Kõike mõõdetakse vaid rahas ja isegi lastel pole enam aega, vanematest rääkimata.
Tundus, et ideed ei tulegi, kui märkasin erakordset uudist homopaaride abiellumis-ja lapsendamisõiguse kohta eestis. Samal teemal oli mitu artiklit ja poliitikute poolelt avaldasid arvamust I. Gräzin ja A. Riisalu. Gräzin leidis: “Samasooliste kooselu seadustamist ei tohiks mitte mingil juhul laiendada lapsendamise, laste kasvatamise ning võib olla isegi teatud tüüpi lasteasutustes töötamise õigusega.” ”. (www.delfi.ee, Kanal 2 „Seitsmesed uudised” 25.01.08)
Riisalu: „Peame võitlema eesti rahva kestmajäämise nimel ja mittetootvad harud ei ole meile eriti perspektiivsed”. (www.delfi.ee, Kanal 2 „Seitsmesed uudised” 21.01.08).Asjaolu, et homod pannakse lasteahistajatega ühte mesti, ärritas mind nagu ka tootvate harude jutt. „Kunstnik peab mässama KOHE!”, tuli kusagilt kosmosest mulle pähe eelmise sajandi teoreetiku Theodor Adorno lause. Samal hetkel meenus ka prantsuse poliitiline kunstnik Thierry Geoffroy (alias Kolonel), kes on organiseerinud erinevates riikides „kiirreageerimistube”. See tähendab, et kunstnikud hoiavad end iga päev uudistega kursis ning loovad pidevalt uusi, neile korda minevate uudiste teemalisi taieseid. Kiirreageerimistuba on koht, kus näitus päevast päeva vaheldub.
Iga meie sajandil kunstiõppe lõpetanud kunstnik teab, et tema roll on tegelda poliitiliselt tähtsate päevakajaliste teemadega, mitte urgitseda oma unenägudes. Kuidas aga suhtuda prohvetlikesse unenägudesse, mis ennustavad 25 aasta pärast toimuvaid poliitilisi sündmusi? Kuulasin uuesti üht vana lindistust, millega mu kadunud isa mu unenäo ajalukku jäädvustas. Olin tol hetkel peagi saamas 3-aastaseks. Mind kutsuti Bubuks. Toon selle lühendatud kujul ära.
Unenägu aastast 1979
Isa: mida sa unes ka nägid täna?
Bubu: et oli… et oli kaks… et oli kaks emmet!
Isa: ai-ai-ai! Ja mis nad tegid, kuhu nad tahtsid minna?
Bubu: õue minna.
Isa: Nii, ja mis nad seal hakkasid tegema?
Bubu: ajasid Bubut taga!
Isa (naerab) oi-oi! Ja kuhu Bubu jooksis?
Bubu: puu otsa.
Isa: Puu otsa?! Ja kuidas ta alla sai pärast siis?
Bubu: emme tõstis.
Isa: aga kui kaks emmet taga ajas sind, kumb siis alla tõstis?
Bubu: (ohkab) kes siis alla tõstis?
Isa: issi vast?
Bubu: Issi!Süütu unenägu lapselt, kes pole iial kuulnud sõnu „homo”, „lesbi” või, jumal hoidku, „omasooihar”!
Teadsin kohe, et seda dialoogi tuleb kujunduses kasutada. Esimesel aknal oleks minevikus nähtud unenägu ja teisel tänapäeval toimuvad sündmused. Lisaksin uudisepealkirja „Riigikogu liikmed homoabielusid silmapiiril ei näe”.
Järgmisel päeval valisin kaupu. Seletasin ühele kaubamaja töömesilastest, et tahan oma aknaga sotsiaalset sõnumit edasi anda, mitte lihtsalt vormi ja värviga mängida. Ta oli sellega nõus. Algne idee tekst panna videona jooksma nagu M. Mäetamm oli teinud Veneetsia biennaalil, läks luhta, sest kaubamaja kartis, et kahe akna vahele pandud videonäitamistehnika plahvatab. Ometi on akende vahelised prožektorid veel kuumemad kui ükski teler iial saaks olla.
Mulle pole kunagi shoppamine istunud, aga nüüd valisin kaupu üle kolme tunni. Selgus, et kaubaküllus on illusioon. Mitmeid asju oli hetkel poes vaid üks-kaks tükki. Klienditeenindajad ja üks vanemkujundaja aga olid väga abivalmid ning mind valdas puhas rõõm, et saan kätt proovida just kaubamaja vaateakendel.
Kolmanda päeva hommikul tulin kaubamajja koos abikaasa ning arvutist välja prinditud Gräzini portreega. Näitasin väikest Gräzinit kaubamaja kujundajale, kirjeldades, kuidas tahan seda teletupsule näo ette panna. Kujundaja muigas. Kuigi olin oma ideesse armunud, küsisin igaks juhuks, ega tema arvates kaubamajal poliitilise geide lapsendamisteema esitamisega probleeme tule. „Ei usu. Tee sina, mida sa ise tahad ja pole vaja kelleltki luba küsida,” oli kujundaja kindel.
Abikaasa aitas mul kaubad osakondadest alla tuua. Hiljem panin tausta üles. Tumedal riidel hakkasid „ujuma” vikerkaarevärvilised marliriidest pilvekesed. Mu küsimusele, kuhu pean saatma kirjaliku kontseptsiooni, ei saanud kujundajalt ikka veel vastust ja kui pakkusin, et saadan selle talle, hakkas too kätega vehkima: ei-ei-ei-ei! Järeldasin, et tal minutagi muret ja tööd kuhjaga. Helistasin isikule, kes kaubamaja ja kunstnikud kokku oli viinud. Ta sõnas, et ei tema ega žürii oota kirjalikku tööd. Selle peaksin hoopis kaubamajale esitama. Üllatus-üllatus! Kaubamaja ei taha seda lihtsalt! Vägisi ka ei saada ju.
Leppinud olukorraga, et mu tegevuse tagamaad kedagi ei huvita ja et pean nädalavahetusel üksi hakkama saama, siirdusin laupäeval taas kaubamajja, mees kaasas, tillukesed Gräzin ja Riisalu seljakotis.
Hakkasime mannekeene riietama ja paika sättima. Töö oli raske. Teine aeganõudev ülesanne oli lapse ja teiste asjade lakke riputamine. Olin vibu asemel laste pumppüssi valinud, sest vibu oli lapsele liiga suur. Et pumppüssist tuleb värvikuule, tundus väga hästi kaubamaja värviliste akendega kokku sobivat. Homofoobiliste poliitikute näopildid kinnitasime kummiga teletupsudele näo ette. Tupsudele langes valik seetõttu, et nad olid parajas suuruses ja siledamad kui näiteks Miki-Hiired. Teleriekraan nende kõhul annab mõista massimeedia mõjust. Uudised, kust kunstnikud saavad ideid, tulevadki just meediast. Ühe naismannekeeni maskeerisime pensionäriks, teised moodustasid lesbipaari, kes jälgivad õhus toimuvat suure kaasaelamisega: mõlemad olid nii ehitatud nagu nad vaataksid üles.
Mis siis õhus toimus? Ei midagi erilist, ütleksin kunstnikuna, kuid OK, kui ma juba rääkima hakkasin… aga sellest on ju kõigis lehtedes juba kirjutatud!
Pühapäeval tegelesin tekstiga. Lastetahvlid, kuhu enne kirjutada kavatsesin, tundusin liiga kohmakad ja ruumivõtvad. Õnneks lubati mul kasutada suuri, kusagilt üle jäänud pabereid. Kuna mu käekiri on arvutiajastul viletsaks jäänud, printisin sõnad välja ja kleepisin paberitele. Sain kolm paberit.
Esmaspäeval olid jäänud veel mõned detailid paika panna. Tekst oli veel seinale kinnitamata. Pidin vahepeal ära käima, kavatsedes hiljem töö lõpetada, et aken õhtul avada nagu kord ja kohus. Analüüsides oma kujundust leidsin, et olen nappide vahenditega sõnumi otsekoheselt edasi andnud. Hoolimata oma olematust aknakujunduskogemusest olin suutnud luua sündmusrikka, värvilise ja poliitilise akna.
Olin põnevil. Kujutlesin end juba 18. veebruaril toimuval autasustamisel auhinda saamas kui äkki, nagu klassikalises kreeka draamas, langes mu peale deus ex machina (jumal masinast). Ta ilmus mu teadvusse mobiiltelefoni kaudu, tutvustades end kaubamaja turundusjuhina. „Tekst, kus on juttu kahest emmest, ei sobi kohe kindlasti kaubamaja aknale,” kostis torust kõuemürinal. See lõi mind pahviks. Jumal jätkas: „Kaubamaja ei võta sõna poliitilistel teemadel ja seetõttu ei saa me ka sellist akent lubada…”. Kogu kujundamisprotseduur käis välgukiirusel mu silme eest läbi. Pole võimalik, et nii ränga töö tulemus avamata maha võetakse! Küsisin, miks kaubamaja minult kirjalikku kontseptsiooni ei tahtnud. Oleksin varem teadnud, et mõned teemad on tabud, poleks ma nendega jändama hakanudki ja kõik oleks OK. Jumal vabandas ja möönis, et kaubamaja tõesti tegi siin vea.
Kuna idee muutmine oleks tähendanud kogu akna ümber tegemist, keeldusin sellest kohe. Kujundus eemaldati kaubamaja usinate töömesilaste poolt juba järgmisel hommikul.
Ajakirjanikud, kes olid mu blogi lugedes teada saanud, mis on juhtunud, hakkasid mulle helistama. Kui lehelood olid ilmunud, patsutasid teised kunstnikud mulle õlale ja ütlesid: „Tubli!”.Samal ajal ilmus põrutav uudis: „President annab sel aastal Valgetähe III klassi teenetemärgi Eerik-Niiles Krossile, samas on Kross tuntud kui mees, kes tulistas Edgar Savisaare fotot.” (http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=265619). Ka minus tekkis lootus teenetemärgile, kuid siis mõistsin, et olen Niilesega võrreldes nõrgemas positsioonis: nimelt kasutasin mängupüssi, mitte tõelist relva nagu poliitikud lasketiirus.
Kui Jumal „Äripäeva” ajakirjanikule ütles, et minu akna näol olevat tegu piinliku juhtumiga, meenusid mulle kohe mitmete EKA õppejõudude sõnad, et hea kunst peabki veidi piinlikkust tekitama. Kunstnik ei tohi karta… mitte midagi! Ei jumalat ega kuradit. Tal peab olema selge, enesekindlalt esitatud sõnum. Mäletan end teismelisena Inessa Josingu akende kujundust imetlemas. Aknal oli mootorratta seljas istuv Jeesus, rist seljas, teel Kolgata poole. See oli nii teistmoodi. Mõtlesin toona, et kui peaksin kunagi aknakujundust tegema, hakkan täpselt sama ägedaks nagu Josing! Ei osanud ette näha, et 2008. aastal on meie riik nii euronormeeritud ja foobiatest tiine, et iga oma unenäo, mõtte ja teo peab ärimaailmaga kooskõlla viima.
Sõbrapäeval valitsevad head sõnumid ja sõbrapäeva sümbol süda. Relvade müük kaubamaja lastemaailmas jätkub, kaubamaja seinale on riputatud suur püssi hoidev näotu inimkujutis ning 9. veebruari Postimehest loeme: „Suurbritannia teadlased lõid inimembrüo, millel on üks isa, kuid kaks ema.”.