Meediakajastused
Turun Sanomat (soome k) PDF
Åbo Underrättelset (rootsi k) PDF
Turu linnavalitsuse viitsepresident Seppo Lehtinen: „Ühiskond vajab kunstnikke. Nad on meie jaoks.“.
See installatsioon on osa ühisnäitusest Out of Joint Titaniku galeriis Turus Soomes, kus resideerusin perioodil 13. okt- 8.dets. 2010. Tänan kõiki, kes mind ekspositsiooni tegemisel abistasid.Töö kajastab Turu linna kunstnike hetkeolukorda kapitalismi tingimustes. Vaata ka sellega seotud projekti Eestis, kultuuripealinna klaaskastis Objekt 2011: Kunst pole mu hobi vaid töö!
Materjalid: 1 tonn killustikku, sexy roosa raadio, kolm monitori, video ja heli.
Videod
Linnankiinteistö. See on lühifilm linnale kuulunud hoonest, mida üle 15 aasta kunstnikele renditi, mis enne Kultuuripealinna tulekut kiiresti maha müüdi ja kust kunstnikud olid sunnitud lahkuma. Vaheklipid Turu kunstnik Juha Forss'i antikapitalistlikust performance'st.
Intervjuud kunstnikega. Lisaks viiele kohalikule kunstnikule, intervjueerisin ka ennast. Põhiküsimused olid, mis ootustega inimesed kunstnikuks hakkavad ja kuidas nad majanduslikult toime tulevad. Mind huvitas veel, kuidas tajutakse ühiskonna suhtumist kunstnikesse.
Intervjuu Turu linnavalitsuse viitsepresident Seppo Lehtineniga. Palusin kommentaari Linnankiinteistö müügile ja uurisin, millist kunsti ta ise hea meelega vaatab. Vaheklipid Juha Forss'i antikapitalistlikust performance'st.
Videoid vaata siin.
Üks kultuuri funktsioone on ühiskonnakriitilisus. Eesti kunstikriitik Anders Härm jaotab kultuuri kolme kategooriasse: kriitiline, idiosünkraatiline ja affirmatiivne (konfirmatiivne). Kriitiline ja idiosünkraatiline on tuletatud Richard Rorty pragmaatilisest teooriast, affirmatiivne on Härmi enda poolt lisatud. Kriitiline kultuur uurib ühiskonna mõju indiviidile, idiosünkraatiline kultuur indiviidi mõju ühiskonnale ja affirmatiivne kultuur taastoodab rahvuse ja riigi identiteeti. Viimasel ajal on affirmatiivse kultuuri osatähtsus kasvanud.
Oma tööga püüan luua dialoogi Turu kunstnike, linnavalitsuse ja kunstipubliku vahel. Uurin, mida tähendab olla kunstnik siin ja praegu. Enne Turu Kultuuripealinn 2011 algust tehakse linnas suuri renoveerimistöid, millega seoses sunniti kunstnikud lahkuma Linnankiinteistö hoonest, kus mõnel neist oli ateljee juba 15 aastat. Linn lubas küll kunstnikele uued ruumid, kuid kuna kunstnike ja linna vaheline suhtlus jäi venima, aga linn oli käskinud hoone tühjaks teha juba septembris, kolis enamus kunstnikest aegsasti sinna, kuhu sai. Septembris teatas linn, et oktoobri lõpuni võivad kunstnikud hoonesse jääda... hoone aga oli juba inimtühi.
Enamus kunstnikke on kas töötud või töötavad osalise koormusega mingil kunstivälisel alal. Nad leiavad, et töötu olla on hea, sest siis on aega kunsti teha. Tegijamad kunstnikud saavad taotleda 3-5-aastast igakuist toetust ja kunstnikupensioni. Kuulsa staarkunstniku staatusest pole neist mitte keegi enda sõnul unistanud. Samuti lepivad nad erakordselt kitsaste ruumiliste ja rahaliste tingimustega. Mitmed neist teevad lisaks veel bändi, luues nii kunsti kui muusikat oma magamistoas. Samal ajal loodavad nad saada grante - rahalisi toetusi oma näituste tegemiseks. Keegi neist ei usu end asuvat kapitalismist väljaspool.
Toon ära mõned tsitaadid intervjuudest:
Lõppude lõpuks, keda kotib? (Jouna Karsi)
Ühiskond vajab kunstnikke. Nad on meie jaoks! (Seppo Lehtinen)
Olen kuulnud, et kusagil on suur kunstiturg... kusagil kaugel... aga see on pigem suur nali. (Jari Kallio)
Kunstiturg ei ole siin kuum. See ei ole isegi leige, see on külm! (Laura Miettinen)
Mõnikord tunnen, et kogu kunst on mõttetu ja ma ei taha kunsti teha ega näha. Sellistel hetkedel unistan näiteks lüpsjaametist. Kui sa lehma ei lüpsa, sureb lehm ära, aga kui sa kunsti ei tee, ei juhtu midagi. (Fideelia)
Kui kunstnik on kapitalismivastane ning kriitiline, kas tal on õigus samalt süsteemilt raha vastu võtta? Kapitalistlik süsteem on alati oma kritiseerijaid toetanud, muutes mässu kaubaks. Seda nimetatakse mässu kaubastamiseks. 1950dntel juhtus USA-s, et algselt mässumeelne abstraktne ekspressionism muudeti affirmatiivseks ehk süsteemi toetavaks kunstiks. Mis mõttega üldse kunsti teha, kui see nurjub, enne kui on alanud? Kui rahastamist leiavad affirmatiivsed projektid, ei anna see pikemas perspektiivis maailma kultuurivaramusse midagi olulist juurde.
Kunstnikke on liiga palju, lüpsjaid liiga vähe. Rohkem lüpsjaid, vähem kunstnikke! Saatkem kunstnikud ümberõppele!
Kuidas ühiskond kunstnikke tajub? Kriitiline kunstnik on ühiskonna jaoks kahtlane ilma tervisekindlustuse ja kindla elu- ja töökohata asotsiaal, pervert ning mässaja, kes peaks trellide taga istuma. Paremal juhul on ta lihtsalt lapsikult totter narr, kes rahvast lõbustab. Vahel äratab kunstnik teistes haletsust ja soovi aidata. See soov läheb varsti mööda.
Herbert Marcuse (1898-1979) – marksist ja vasakpoolse Frankfurdi koolkonna liige oli 1968. aasta Pariisi intellektuaalide ülestõusu üks populaarsemaid eestvedajaid. Tema arvates oli kunst mõttetu ja selle asemel pidi tänavatel mässama.
Ärilause
Tuleb vähem raha kulutada mitteratsionaalsetele inimestele. Need on näiteks raha nõudvad kunstnikud, avalik sektor ja põllumehed, kes tuleb hoida madalal, et nad ei saaks oma ideid propageerida.
Jüri Mõis, Äripäev 12. 02. 2004 (Ärilausena välja toodud 11.06. 2004 Äripäevas).
Inspireerivaid tekste
Anders Härm Kriitika, idiosünkraasia ja konfirmatiivsus Sirp 28.08.2009
Anders Härm - kuidas viia kunst mutrivõtmega inimeseni EPL 16.01. 2010
Raivo Kelomees Mängud sotsiaalses kunstiruumis Sirp 25.10. 2002
Minu blogitekst selle näituse tegemisest
