Minu esimene isiknäitus ja osalemine filmis
Suvel 2000 tegin oma elu esimese isiknäituse Pärnus Agape keskuses.
Aktiivne näituste korraldaja Annela Raud-Selge kutsus mind sinna ja aitas organiseerida. Mina veel tol ajal ei kujutanud ette, kuidas näituste tegemine käib. Tollel näitusel olid väljas 1999-2000 maalitud tööd. Kohe peale näituse avamist tegin Arbo Tammiksaare ja Andres Maimikuga filmi, kus peaosatäitjateks mina ja Juhan Ulfsak.
Neil oli käsil romantilise filmi projekt, kus igaüks võis esitada stsenaariumi ja ise peaosa mängida. Mina mängisin iseennast ja seda, kuidas ilus noormees palub mul filmi mängima tulla.
Kuid suved pole lõputud. Seegi sai otsa ja...
TÜ kasvatusteaduste magistrantuuri algus
...oli aasta 2000 september ja mul algas Juuru koolile mõttetuse poolest pingereas järgmine eluperiood. Ootasin terve suve põnevusega, mida seal magistrantuuris õppima hakatakse ja kuidas käib teaduse tegemine. Kui sügisel ülikooli läksin, selgus, et meil on tsükliõpe: nimelt loengud toimuvad kord kuus ja kaks pikka päeva järjest. Ülejäänud ajal on iseseisev töö ja muidugi magistritöö kirjutamine. See oli veel ok, mul pole iseseisva töö vastu midagi, aga ebameeldivama üllatusena selgus, et meile õpetatakse täpselt samu aineid, mis õpetaja-aastal, aga loengute tase on madalam. Igavamas esituses needsamad ained! Kusjuures õppejud olid samad: need, kes eelmisel aastal samu aineid poole huvitavamalt ette kandsid! Üksikud ained nagu haridusfilosoofia, uurimismeetodid ja kvalitatiivse uuringu meetodid (soome professori ettekandes) suutsid mulle intellektuaalset pinget pakkuda ja andsid uusi teadmisi. Kordamisel on muidugi ka positiivseid jooni: tänu selle on mul õpitu paremini peas. Seetõttu oli mul ka eksameid lihtne sooritada. Aga jah, minu ettekujutus magistrantuurist ja teaduse tegemisest oli ilmselt idealiseeritud. Kõige hullem lugu oli magistritööga. Mu juhendajaks hakkas mu ema kooliaegne pinginaaber, lihtsalt seepärast, et teda tundsin kõige paremini ja kui talle rääkisin, mida tahan uurida, aga et juhendajat pole, nõustus ta lahkelt. Samas ütles, et kunstist ta suurt midagi ei tea, aga teadustöö käiku oskab ta juhendada. Mul oli tunne, et enne ei suuda ma isegi töö teemat sõnastada, kui ma teaduse tegemisest ja uurimismeetoditest tuhkagi ei tea. Seetõttu oli teema alguses üldistatud. Kuidas kunstiõpetus arendab õpilasi? Mis vahe on tava-ja kunstiklasside laste õppeedukuses, kas kunsti süvape aitab ka muudes ainetes paremaid tulemusi saavutada? Poole aasta pärast teatas mu juhendaja, et ta pole ikka veel aru saanud, mis on mu töö eesmärk. Pole ka ime, sest tal polnud aega mu töösse süveneda. Ta viibis sageli Soomes. Ükskord, kui ta jutule läksin, jäi ta keset meie arutelu magama. Mulle jäi mulje, et olen täiesti üksi jäetud ning ma ei saanud enam ise ka aru, mis on mu töö eesmärk. Muutsin eesmärgi kodukesksemaks, umbes et "Kunstikasvatuse roll koolis ja kodus", millest sai kevadel "Põhikooli kunstikasvatuse roll tavaklassides", kuna kevadisel magistritöö seminaril, kuhu mu juhendaja ei jõudnud, kritiseerisid teadlased ja õppejud mu tööd, mis olevat liiga mahukas, liiga üldine ja vajavat kitsendamist.
Mulle tuli see ehmatusena, kuna just vahetult olime juhendajaga lõpuks kokkuleppele jõudnud ja ta oli mulle öelnud, et mul ei tohiks seminaril probleeme tulla. Kriitika osaliseks sai ka teine minu juhendaja "ohver". Olime mõlemad segaduses ja hiljem olen kuulnud, et selle juhendajaga ongi kõigil tudengitel suuri jamasid. Mul lihtsalt ei vedanud. Muutsin soengut, lootes, et see aitab... :-)
Katsed leida tööd
Nagu viltu kiskuvatest pingutest veel vähe polnuks, jooksid liiva ka kõik mu katsed tööd leida. Tööle minna tahtsin kahel põhjusel. Esiteks raha, mida tol ajal oli skandaalselt vähe. Mu elukaaslase sissetulek oli vilets ja mis minusse puutus, siis olin lootnud saada magistristipendiumi, mida teadsin oma tuttavaid teistest teaduskondadest saavat, kuid midagi sellist ei juhtunud. Kasvatusteaduskonnal lihtsalt polnud raha! Isegi maalitudengina sain stippi. Vähe küll, kuid siiski! Täielik absurd, et magistrant ei saanud stippi! Teiseks olin juba maalitudengina unistanud normaalse inimese elust, mis mu kujutluses oli nii, et iga päev käiakse tööl. Iga kuu saadakse kindel palk. Ostetakse majapidamistarbeid, näiteks tolmuimeja ning reha. Töökollektiivis kujuneksid suhted, toimuksid jõulupeod ja ekskursioonid. Mul oleksid tööülesanded ja vastutus nagu täiskasvanud inimesel. Mõte tööl käimisest oli minu jaoks uudne ja põnev. Seda suurem oli meelehärm, kui selgus, et vaatamata kõrgharidusele ja õpetajakutsele, ei vaja mind keegi. Saatsin mitmetesse koolidesse oma CV ning isegi sekretäriks oleksin hea meelega hakanud, kuid mind ei valitud (praegu on mul väga hea meel, et seda ei siiski ei juhtunud, sest see ei sobi mulle). Kõige ekstreemsem koht, kust tööd otsisin, oli meie tollase elumaja taga paiknev "Erimelli" õlifirma, kuhu vajati laotöölist. Seal selgus, et nad eelistavad suurt kasvu mehemürakaid, kes jõuaksid õlitünne veeretada.... Olin depressioonis.
Avastan enda jaoks video
2001. aasta veebruaris läksin Tartu Rahvaülikooli videograafiakursusele. Õpetaja oli seal Immar Puun. Monteerisin kahe maki süsteemis oma video "Hilda" ning sain uusi põnevaid teadmisi ja oskusi. Immar oli palju reisinud ja mägedes käinud. Ta näitas pilte ja videod oma reisidest. Mõistsin, et kuskil kaugel on veel hoopis teine maailm, mida ma ei tunne. Mäed, kauged maad, meri, inimesed, keda ma veel ei tunne. Selle asemel, et maailma avastada, vindusin endale väljakannatamatuks muutunud magistrantuuris! Kas mitte mina ei pidanud käivitama koolireformi? Ja kuhu oli jäänud kunstnikukarjäär näituste ja ajaleheartiklitega? Rahatu, töötu, kuulsusetu, sama hästi võinuksin surnud olla ja keegi poleks isegi märganud, et mind enam ei ole...