Hakkan õpetajaks
2001. augustis käisin Pariisis, mis avaldas mulle positiivset mõju. Samuti võeti mind sügisest ühte väikesesse Viljandimaa kooli kunstiõpetajaks. Tegelesin võimaluse piires maali ja videoga: raha ega vahendeid ju polnud. Jõudumööda esinesin väikeste näitustega kummalistes kohtades ja veelgi kummalisemas seltskonnas ning osalesin ühisnäitustel. (Mu saavutusi kunstialal vaata CV-st!). Koolis pandi kõik kunstitunnid neljapäevasele päevale, et saaksin Tartust mugavamalt käia. Töölesõit kestis tund aega. Kokku andsin nädalas 6 tundi, kõik ühel päeval. Neil õpetajatel, kes räägivad, et üle nelja tunni päevas ei suuda efektiivselt anda ka kõige võimekamad, on õigus. Kaks viimast tundi tuleb lihtsalt üle elada.... Andsin tunde 5.-9. klassile. Neist kõige raskem oli 5. klass ja kõige meeldivam 8. klass. 5. klassiga oli probleeme kõikidel õpsidel, kuid mul kõige rohkem. Seal oli mitu hüperaktiivset ja koduste probleemidega last, kes tublidel õppimist takistasid. Mina leiutasin järgemööda ideaalis hästi töötavaid meetodeid, tagamaks distsipliini tunnis, kuid edutult. Esimesel korral töötav vahend jõudis järgmiseks korraks farsini. Alguses olin lootusrikas, siis ahastuses, lõpuks vaid ükskõikne. Kõige huvitavam kogu asja juures oli, et tegelikult ma vist ikka meeldisin enamikule õpilastest ja nemad meeldisid mullegi. Kõik olid toredad isiksused, eriti kui nendega eraldi vestelda. Nad pidid alateadlikult tajuma, et minust pole mingit õiget pedagoogi loota. Kuigi tegin näo, nagu nõuaksin korda ja vaikust, oli mul sisimas ükskõik. Päris alguses, kui kooli tööle läksin, vallandas 9. klassi poiste nägemine minus tahtmise minema kõndida ja unustada plaan õpetajaks hakata. Ma ei kujutanud end ette seismas klassi ees ja õpetamas endast poole meetri jagu pikemaid, jämeda hääle ja vurru-udemetega testosteroonipurikaid. Pealegi olid nad esialgu mu vastu vaenulikult meelestatud: eelmised lõpuklassid olevat kunsti asemel joonestamist saanud, aga mina ei kavatsenud seda neile õpetama hakata. Neid kunst ei huvitanud. Kuid hakkas huvitama. Millegagi pidi mu isiksus nad ära võluma, et nad enam-vähem inimese moodi käituma ja tunnis tööd tegema soostusid. Apsakaid juhtus ikka, kuid minu ootused ületati. Eriti huvitav on meenutada, kuidas poisid mu õpetajalaua ümber armastasid koguneda, samas, kui tüdrukud oma kohtadel istusid. Kui ma neile mõistmatust teeseldes otsa vaatasin ja uurisin, mida nad ometi siin teevad ja miks nad oma pinkides ei istu, ei osanud keegi neist kohmetunud poisikutsikatest midagi vastata.
Mina kui tavaklasside kunstiõpetaja töötasin selle nimel, et lastel oleks mitmekesine ja uusi teadmisi andev õppekava. Mulle pakkus märkimisväärset naudingut plaani välja töötada ja tunde ette valmistada ning tulemuste nägemine võis mõnikord olla rõõmu pakkuv. Võtsin läbi terve kunstiajaloo. Näiteks tegin 8. klassiga assamblaaži, kus nad tõid kodust pisikesi vidinaid nagu korgid, nööbid, toosid jms. ja kinnitasid papile. Veel sai kiigatud, mis see reklaamikunst on, maalitud van Gogh'i stiilis lilli, õpitud tsentraalperspektiivi ja tehtud popkunsti.
Mida tehakse õpetajate toas?
Õpetajate seas üks karakteerseid kujusid oli üliemotsionaalne ja ülirinnakas kehalise õps. Näiteks tulin vahetunnil õpetajate tuppa ja keka õps jõllitas mind hetke vältel küsiva rangusega. Mina vahtisin segadusseaetuna talle otsa ja siis ta pahvatas, et "Oi, ma arvasin, et oled õpilane, kes koputamata õpetajate tuppa tuli!" Ma käisin ju koolis vaid kord nädalas ja seega ei saanud kunagi kolleegidega eriti lähedaseks. Mind aeti korduvalt õpilastega segi, kuna olin noor, üsna väikest kasvu ning sale (ja olen seda praegugi). Minu jaoks oli õpilasena alati jube põnev tundunud, et mis küll õpetajate toas ja õppenõukogus toimub. Nüüd ma siis sain teada, et õpside toas saab teed, kohvi ja küpsist, mida kõik töötajad kordamööda toovad ja kolleegidega õpilasi taga rääkida. Õppenõukogu on umbes sama, aga nägu peab ametlikum olema. Vahel kutsutakse väga halbu või väga häid õppureid õppenukogusse. Halvad annavad aru ja head avaldavad arvamust. Klassijuhatajad loevad ette oma klasside õpitulemused ja saavutused. Minu parim sõber õpetajate seas oli loomulikult emakeele- ja kirjanduse õpetaja. Illustreerisin tema korraldatud luulevõistluse raamatukesi isegi veel pärast koolist lahkumist.
Lootusetu katse magistrantuuris edasi jõuda
Koolmeistri ameti kõrvalt üritasin jätkata magistritööd, viies läbi küsimustikke mõnedes koolides. Tulemuseks sain terve paki vastuseid, mille läbitöötamine oleks võtnud 50 aastat. Minus tekkis masendushoog ja käegalöömismeeleolu. Motivatsioon langes järsult, sest kedagi polnud moraalseks toeks. Keegi ei öelnud, kas teen üldse õiget asja. Sain üha enam aru, et olin valinud vale tee, sest olen kunstnik, mitte pedagoog.