Lootus hakkab tuhmuma
Koolis töötasin aastatel 2001-2002. Sel ajal ma ikka veel hellitasin lootust kirjutada korralik magistritöö: üritasin midagi paberile panna ja käisin ülikoolis mõnedel loengutel, kuigi enamuse ainepunkte olin saanud juba esimesel aastal kätte. Kevadsemestril osalesin draamapedagoogika kursusel, mis parandas mu suhtumist näitlemisse. Tegime palju praktilisi harjutusi ja lugesime teatriajaloo-alast kirjandust. Igati asjalik kursus oli, nii oleks pidanud ka Bruno O'Ya näitering toimima. Lootus magistrantuuris kuhugi mõistliku tasemeni jõuda hakkas aga tuhmuma. Kuna oleksin pidanud selle lõpetama kevadel 2002, aga ei lõpetanud, võtsin akadeemilise. Tegelikult miski minus juba teadis, et see konkreetne magistrantuur lõpetamata jääbki...
Katse astuda Tartu Kõrgemasse Kunstikooli
Hakkasin huvituma aina enam fotost, videost ja arvutigraafikast: kõigest, mis oli mulle ka varem pinget pakkunud ja mis mind painas nii ööl kui päeval. Kui kool kevadel läbi sai, olin otsustanud, et sügisel ma enam õpsina ei jätka vaid üritan astuda Tartu Kõrgemasse Kunstikooli arvutigraafika erialale. Tegingi suvel sisseastumiseksamid ja kuigi sain maalis ning essees maksimumpunktid, juhtus ikka kuidagi nõnda, et teistes ainetes, näiteks vestluses, tuli punkte sissesaamiseks liiga vähe. Jäingi napilt välja. See oli naeruväärne! Mul oli kunsti alal kõrgharidus! Rolli mängis arvatavasti miski muu kui minu reaalsed oskused. Esitasin rektori nimele apellatsiooni. Seepeale läks üks kunstikooli asjapulk endast välja ja nõudis, et ma apellatsiooni tagasi võtaksin. Eesti on aga demokraatlik riik, kus inimene võib esitada nii kaebusi kui appellatsioone. Kuna mind hirmutati ja hurjutati, tekkis mul kahtlus, et sisseastumiseksamid pole aus mäng. Vastu võeti vaid 8 inimest ja tahtjaid oli umbes 60. Neist paljud tulid Tartu Kunstigümnaasiumist, kus olin koolipraktikat teinud - mu endised väga andekad õpilased. Enamik neist ei saanud sisse, mis näis kummaline. Mu apellatsioon arvatavasti ei jõudnudki rektorini, kuna sain eitava vastuse, mille all ilutses ainult tolle vihase asjapulga allkiri. Vabakuulajaid vastu ei võetud. Seejärel uurisin, millised on tasulised võimalused. Oli ekstern ja täiendõppe-ekstern. Esimene pidi täitma õppekava täies mahus, teine võis võtta ainult neid loenguid, mida ise soovis. Iga ainepunkti eest pidi maksma. Valisin viimase variandi. Viisin kooli oma portfoolio ja CV ning mind võeti täiendppesse. Kust raha saan, et punktide eest maksta, ei kujutanud veel tol hetkel ette.
Hakkan tööle kunstikaupluse müügiesindajana
Samal ajal kuulsin, et mingi kunstikauplus vajab kedagi, kes kunstistuudiot korraldaks. Läksin töövestlusele. Juhtumisi selgus, et mu soovitaja, Saskia Kasemaa oli firma omanike tuttav. Tegemist oli Vunderi kunstipoega, mis Tartus äsja avati ja nad vajasid lisaks müüjale müügiesindajat. Alguses, tõsi küll innustusin ideest, et saan nullist alates kunstistuudio üles ehitada. Müügitööst ma ei huvitunud. Vestlusel küsiti, et kuidas minusugune kõrgharidusega isik nii lihtsat tööd tahab teha. On ju raske uskuda, et kõrgharidus ei taga veel paremat töökohta. Raha oli vaja. Augustis hakkasin tööle. Peagi avastasin, et olen nii müüja, müügiesindaja kui stuudio juhataja ning et arvutis olev laoprogramm on kohutavalt ebaloogiline ja et ma ei meeldi ostjatele ja nemad ei meeldi mulle. I, kes töötas müüjana- ja ta on siiamaani seal müüja, kuna ta on sündinud müüja- tundis end kui kala vees ega mõistnud mu kohanemisraskusi. Pealegi asus pood alguses ühes väga külmas hoones, kus alles ehitati küttessteemi. See oli endine lihakombinaat Jakobi mäe all. Ehitusmehed veetsid päevi poes ja muudkui ehitasid. Ma ei saanud hetkekski jopet seljast ega kindaid käest ja põrnitsesin ilmsüütuid töömehi külmast kange ja vihasena. Õnneks hoidis meid hulluks minemast lootus: nimelt kolimislootus. Nii juhtuski, et hilissügisel kolisime poe Riia ja Tähe nurgale, suure keskküttega maja alumisele korrusele.
Siis läks lahti tõeline töö koos kollektiivisiseste suhete, jõulupidude, koosolekute ja kuupalgaga, peaaegu nagu olin kunagi ülikooliajal unistanud. Kohati tundsin end küllaltki tegijana, siis jälle täieliku luuserina. Jõulude eel tegin julge tembu: ülemuse pealekäimisel läksin Tartu Terevisiooni, rääkisin eesti rahvale otse-eetris küünlageelist ja näitasin, kuidas küünlale maalida. Töö kõrvalt õppisin Tartu Kõrgemas Kunstikoolis. Maksin ainepunktide eest oma kuupalgast. Järele jäi vaid kommiraha. Töö ja õppimise kõrvalt ei jäänud maalimiseks või mistahes loominguks üldse aega. Magistritöö tegemisest olin loobunud. Kirjutasin vaid mõned inglisekeelsed ohtlikult depressiivsed luuletused. Kunstikoolis olin sunnitud mõnede ainete hindamised enda jaoks edasi lükkama: koolitöid ei jõudnud lihtsalt valmis. Põhilise aja veetsin poes. Kui vahel tööajal pidin minema kas näituse avamisele või kunstikooli, tuli puudutud aeg hiljem tasa teha, kasvõi laupäeviti. Mäletan, et tänu näituse avamisele ja Inglismaal käigule passisin pärast poes kaks 6-päevast nädalat jutti.
Pood kui vangla
Kuigi lihvisin oma müügioskusi ja kursuste läbi viimise tehnikaid, muutudes aina osavamaks, tekkis minus siiski rahutus. Iga hommik minna tööle ning olla seal terve päev, isegi kui stuudioga seotud kohustused end ammendasid, käis mu mõistusele. Mu kolleeg I püsis endiselt seisukohal, et me mõlemad peaksime nii palju kui võimalik poes viibima (temale oli see niikuinii kohustuslik, kuna tema oli ju müüja), kuna tema üksi ei suuda ostjatel silma peal hoida. Tallinna ülemus olevat I-le öelnud, et kuna tema on poes minust kauem töötanud, peaksin mina teda kuulama. Muutusin mõtlikuks. Taas kerkis küsimus, kes ma olen ja milleks elan. Kas olen kunstnik, kes peaks maalima ja endale nime tegema või müüja, kel puuduvad igasugused karjääri- ja arenguvõimalused? Kujutlesin, kuidas kliendid tulevad poodi ja, nähes mind, mõtlevad: "Ah, see on siin müüja...". Jälestasin leti taga seismist. Kuna mulle meeldib vahel statistikat teha, siis leiutasin mooduse poest välja saamiseks: tegin küsimustikud lasteaiakasvatajatele kunstivahendite kohta, mida ja kust nad hangivad, koostasin väikese turu-uuringu. Küsimustikega käisin mööda lasteaedu ja tutvusin olukorraga. Kevadeks olin sõlminud nii mõnedki sidemed ja mind juba kutsuti lasteaedadesse esitlusi tegema. Kuigi meie firma rõhuasetus oli koha peal ürituste tegemine, ei keelatud ka mõnikord mujal neid läbi viia, eriti, kui lasteaed asus linnast väljas. Kui ilus oli maailm väljaspool poodi! Vabadus! Vabadus! Vabadus! :-) Ühel päeval otsustasin soengut muuta ja varsti ka oma elu. Mäletan täpselt, et see juhtus veebruari lõpus 2003, kui mul nn. kopa ette viskas ja saatsin e-kirja Tallinna ülemusele, milles tunnistasin, et ei suuda enam nõnda jätkata, et igapevane tööl käimine mulle ei istu, et mulle on vastumeelt pidev poes istumine, mistõttu loominguline töö on soiku jäänud ja et olen kunstnik, mitte müüja. Ülemus tõdes, et juba mind tööle võttes läks ta teadlikult riskile, aimates, et varem või hiljem ma lahkun. Pigem juhtus see varem, kui hiljem. Leppisime kokku, et jään tööle maikuuni.
Minu esimene Inglismaa-reis
Märtsis käisin Inglismaal Bedford Modern School'is pidamas loengut Eestimaast ja iseendast kunstnikuna. Tegin seda PowerPoint'is ning olles kodus palju harjutanud, õnnestus loeng hästi. Sinna kooli kutsus mind mu inglismaa sõber Ernest, kes on inglise keele õpetaja. See oli mu elu esimene Inglismaal reis. Mulle meeldis London, kus veetsin terve nädalavahetuse. Varakevadised Londoni pargid on vapustavad oma nartsisside rohkuses. Külastasin muidugi Tate Modern'it ja teisi kunstimuuseume ja mind vaimustasid värsked ideed. Maailm oli avanenud!
Minust saab ilus müüja
Tagasi kodumaal ja poes hingasin vabanenult ning töö lendas mu käes. Teadsin, et priius läheneb iga päevaga. Kevadpäike paistis aina soojemalt. Mulle hakkasid kliendid meeldima, ja mina neile. "Te paistate täna nii õnnelik," öeldi mulle. "Jah, täitsa võimalik: nimelt saan varsti siit minema," vastasin täiesti ausalt. Üks vanem meeskunstnik nagu tõeline härrasmees mõnest filmist, kes oli varemgi poes käinud, jäi nüüd leti ette seisma, vaatas mind ja sõnas: "Küll sina oled üks ilus inimene!" ja tõi mulle suure kimbu piibelehti.
Lõpp saabub
Maikuus toimus poes ülemustega koosolek, kus otsustasime, et kuna uut töötajat pole veel leitud, jään mais vabagraafiku alusel stuudiot juhtima. See tähendas ainult siis poes viibimist, kui mul konkreetne üritus toimus. Kuna sain tunnitasu, siis muidugi vähenes ka palk, aga mind see ei heidutanud. Veel kahel korral sattusin Terevisiooni: tuulelohesid meisterdama ning hooaja lõpusaatesse joonistama. Sellest on jäänud vaid head mälestused.
Vabadus!
Siis korraga oli taevas nii kõrge, õhk läbipaistev ja särav ning, kaasas kohvritäis kogemusi ja aastatega ladestunud teadmisi, astusin uude ellu.
