Mul on aega!
Et end kaasalohisevast minevikust lõplikult lahti rebida, võtsin endale vabaduse eksmatrikuleerida end TÜ kasvatusteaduste magistrantuurist omal soovil. Tegin seda kohe, kui olin Vunderiga töösuhte ametlikult lõpetanud. Soe päikseline päev. Ma ei töötanud, ma ei õppinud. Ma lihtsalt olin. Uskumatu! Nüüd oli korraga kogu maailma aeg minu oma. Jalutasin kiirustamata. Sõin aeglaselt jäätist. Päike sulatas seda. Vaatasin ringi: Tartu- minu kodulinn! Hakkasin taas märkama muudatusi looduses ja jälgima valguse mängu kasetüvedel. Leidsin pesast välja kukkunud varesepoja, kelle viisin oma vanematekoju, kus ta mitu aastat elas. Plaanid suveks olid tehtud: maalida hästi suuri pilte, abielluda Sveniga ja käia ära Inglismaal. Lõuendid olid juba tellitud, suurim neist 2x1,8 meetrit. Maalima pidin kodus, kuna ateljeed mul veel ei olnud. Järgnevad nädalad möödusidki maalides ja pulmadeks ettevalmistusi tehes.
Mõnikord nägin unes, et käin tööl. Hommikul ärkasin ehmatusega, arvates et olen sisse maganud. Peas vasardas: "Pean tõusma, mul on kohustused, ma ju vastutan, pean minema, sest mul on kohustused...", kuni sain aru, et mul polegi kohustusi, ma ei vastuta millegi eest ega pea mitte kuhugi minema! Olin õnnelik! :-)
Maalimine
Maalimine läks üle ootuste hästi. Käsi polnud põrmugi kinni ja pintsel lausa lendas. Aastatepikkune teadmiste ja oskuste ladestumine oli tulemusi andnud ning kogu mu olemus paiskus lõuendile. Olin seda hetke nii kaua oodanud! 27-aastasena, kui mind ei hoidnud enam mingid ühiskondlikud ahelad, olin end lõpuks leidnud ja teadsin, kes ma olen. Lihtne arvutus näitab, et kui alustasin kooliteed 6-aastaselt, siis õpingutele kulus mu elust 21 aastat. Sellest viimane küll möödus pigem töö tähe all, kuna kunstikoolis õppimiseks jäi vähe aega. Aga siiski, kõik need aastad! Mitte et mulle õppimine ei meeldiks, aga see vabaduse tunne oli vägev. Justkui olnuksin taas enesekindel ja optimistlik 5-aastane, kes uudishimulikult maailma uurib ja end proovile paneb.
Pulmad
5. juulil abiellusin Sveniga. Pulm toimus Tartu Ülikooli botaanikaaias. Meil oli väga romantiline pulm ja Kullar Viimne tegi sellest ilusa video. Valery Bareta tegi ilusaid fotosid.
Pulmareis Soomaale ööbimisega Kakupesas
Läksime Soomaale väikesele pulmareisile. Kõigepealt toimus giidi juhtimisel öine kopravaatlus kanuudelt ja siis järgnes ööbimine kakupesas, mis kujutas endast kõrgele puu otsa kinnitatud uksekesega kasti. Öösel kiikus kast tuule käes ja köied krigisesid. Sääsed said pragudest sisse. See oli kõige ekstreemsem ööbimine mu tollases elus. Ma ju ei teadnud, et tõelised katsumused on alles ees.
Inglismaa avastamine ja taaskohtumine unelmate Pariisiga
Sel suvel nägin põhjalikumalt Inglismaad, kuhu kutsus mind sõber Ernest. Ta tutvustas mulle vanu külasid, Oxfort'i, Stonehenge'i ja muidugi käisime ka Londoni kunstimuuseumides. Hiljem samal suvel käisime ka Pariisis, kuhu sattusin teist korda elus. Rodini muuseum ja Pompidou Moodsa Kunsti Keskus jätsid mulle sügava mulje, samuti sain Louvre'i lõpuni vaadata, kuna eelmine kord oli minu ahastuseks pool sellest suletud.
Valmib "Hilda"
Suvel tegin ka montaaži oma tol ajal tähtsamaile videole "Hilda", mis on mitmetel festivalidel tähelepanu äratanud. Tegemist on tõsielufilmiga minu dementsest vanatädist.
Maalin, esinen näitustel, olen giid ja õpin
Sügisel jätkasin maalimist ja tegin kunstikoolis aineid järgi. Lisaks hakkasin õppima meediakunsti ajalugu ning võtsin mitmeid videokursusi. Nüüd sain käia loengutes, ilma et pidanuksin muretsema töö pärast. Hilissügisel sai näituseprojekt valmis: kaks keskmist, neli suurt ja üks ülisuur maal. Kevadel maalisin veel kaks keskmist pilti lisaks. Sügisel jõudis minuni ka tõsiasi, et kui ma tahan, et mu tervisekindlustus kehtiks, aga tööl käia ei taha, pean end töötuna arvele võtma, mida ma ka tegin.
Novembris sain käia Taanis Kopenhaagenis, kust kõige sügavama elamuse sain Roy Lichtensteini näituselt Lousiana Kunstimuuseumist.
Detsembris osalesin esimest korda elus Tartu Kunstnike Aastalõpunäitusel. Range žürii valis minult kaks maali.
Samal kuul olin giid 19-le inglismaa õpilasele-õpetajale Bedfordist. Ernestiga koostöös oleme teinud juba kaks inglise kooliõpilaste reisi Eestisse. Mina olen organisaator ja mõningal määral ka giid. Sellega teenin raha kunstivahendite ostmiseks.
Ma saan ateljee!
Talvel õnnestus mul oma kasutusse saada keldriateljee Tartu Kunstimajas. Sisseseadmine osutus päris tülikaks: selgus, et isegi korralikke nagisid pole linnast osta võimalik! Lahendasin nagiprobleemi nii, et värvisin suvalise laua ning kinnitasin sellele robustsed poest ostetud rauast nagid. Põranda värvisin Jakscon Pollock'i stiilis. Vedasin kõik maalid ja töövahendid ateljeesse. Lakke kinnitasin kaks 500 V halogeenlampi.
Interaktiivse filmi kursus
Veebruaris osalesin kunstikoolis Chris Hales'i (inglismaa) korraldatud interaktiivse filmi workshopil ja tegin video "Maali nii ja naa!". See oli koos teiste videotega esitlusel Tartu Kunstimajas tulevikukino näitusel "In-Cinema". Postimehes ilmus artikkel, kus ka minu tööd mainiti.
Egiptus
Vahepeal käisin Egiptuses ja nägin püramiide ning Kairot. Tekkis äratundmisrm: nähtavasti on Kairo Terry Pratchett'i Kettamaailma linna Ankh Morpork'i prototüüp!
Jälle Inglismaal
Märtsis kutsus Ernest mind uuesti Bedford Modern School'i loengut pidama. Seekord tuli mu õde kaasa. Ta tegi pilte ja filmis mu loengut. Seekord oli ülesanne raskem, kuna oli rohkem publikut ja pikem aeg. Näitasin ka videot "Hilda".
Minu esimene isiknäitus Tartus
Minu Tartu esimene isiknäitus "Kurjaloomakobrikas", toimus Aprillis 2004 Tartus Y-Galeriis. Seal olid maalid, video "Hilda" ning seintelt võis lugeda minu kirjutatud lühijutte.
Avamisel pidid inimesed kirjutama, mida nende arvates tähendab sõna "kurjaloomakobrikas". Mõni arvas, et see on Eesti valitsus, mõni jälle, et üleannetu jõmpsikas. See viimane oligi õige. Näituse raames ilmus artikkel "Sirbis" ja andsin intervjuu "Klassikaraadiole". Sirbis nimetati mind Tartu üheks esimeseks neosümbolistiks.
Soome
Aprillis käisin esimest korda elus Soomes. Mõelda, et olin juba käinud Egiptuses ja Roomas, aga veel mitte Soomes! Helsingi oleks minu jaoks täiesti mõttetu ilma Kiasma Moodsa Kunsti keskuseta. Seal oli parajasti palju videoid, mõned vene ja eesti omad. Soome kunst ületas mu ootusi, kuna pidades silmas põhjarahvaste pidevalt masendunud meeleseisundit, arvasin, et see on eriliselt depressiivne. Selgus aga vastupidine: soome kunst on optimistlik ja humoorikas. Näiteks Briti kunst on palju depressiivsem. Ma ei pea silmas professionaalsust vaid kunsti poolt loodavat meeleolu ja sõnumit.
Teine näitus Tartus
Kuu lõpus avasin järjekordse isiknäituse nimega "Geeniuse areng" Tartu Lastekunstikoolis. See oli minu elutöönäitus. Väljas olid pildid sellest ajast, kui üldse hakkasin joonistama, olin siis 2,5-3-aastane, kuni tänapäevani. Näitasin klassikaks muutunud videot "Hilda" ja üht nostalgilist videot "Kohtumine iseendaga". "Hilda" avaldas galerist Andres Keilile sügavat mõju. Ta ütles, et Hilda on väga "deep" ja ta saatis selle maikuus toimuvale Pärnu Fideo-ja Vilmifestivalile. Samuti läks sinna kunstikoolis valminud "Homo Sapiens".
Maikuus osalesin Vanemuise Kunstitänava üritusel maalidega TÜ raamatukogus. Plaanis oli maale tänaval, müüri peal näidata, kuid suure tuule tõttu pidin mina ja ka teised kunstnikud, plaane muutma.
Juunis tegin ebaõnnestunud katse astuda Tartu Kunstnike Liitu: kvoorumit ei tulnud kokku, seega jäi koosolek ära! Mul oli korralik portfoolio, CV ja soovituskirjad, kuid kasu polnud neist hetkel miskit.
Käin van Gogh'i radadel, põigates ka naturistide teele
Augustis tegin ajaloolise reisi Lõuna-Prantsusmaale van Gogh'i radadele. Maalisin samadest kohtadest, kust Vincent van Gogh üle saja aasta tagasi. 22.02-31.03 2005 olid need maalid ülal TÜ raamatukogus. Seoses näitusega ilmus minust artikkel Postimehes. Täpsustaksin paari möödalaskmist artiklis: nimelt ei kutsu vanad sõbrad mind Fideeliaks. Miks, seda peaksid teadma, kui oled mu elulugu põhjalikult lugenud. Nime Fideelia võtsin kasutusse alles peale ülikooli lõpetamist! Teiseks koorub loo lõpus välja nagu ma ei peaks maalimist tööks. Mõtlesin töö all igapevast palgatööd, mis kestab kellast kellani, seda aga ajakirjanik ei täpsustanud ja nii jäigi minust vale mulje.
Lõuna-Prantsusmaal põikasin sisse naturistide (nudistide) paradiisi Cap d' Agde'sse. See on linnak, kus rahvas võib olla paljalt kõikjal: linnatänavail, poodides, postimajas, kinodes jne ning loomulikult kuuluvad kompleksi ilusad liivarannad Vahemere ääres. Veetsin seal huvitava päeva ning Eestisse naastes oli minust saanud naturismi pooldaja.
Külaliskunstnik Soomes, Keuruus
Terve pika septembrikuu viibisin Soomes Keuruu väikelinnas. Nimelt kandideerisin Santu maja külalisstuudiosse ja tuli jaatav vastus. Kahjuks oli ainus vaba kuu september. Keuruu asub Kesk- Soomes, kust Lapimaale on vaid paarsada km. Külalisstuudio asub Santu majas, mis kuulus tuntud kunstnikule Lauri Santtule. Majakest üüritakse kunstnikele välja suvekuudel ja septembris. Üüri makstakse kunstiteostes. Kuna läksin sinna üksinda, ei suutnud ma rohkem lõuendeid kaasa võtta, kui mahtus kohvrisse. Lisaks maalikast ning seljakott. Seegi osutus ebainimlikult raskeks. Maalisin Soomes 10 väikest ja kaks 3- meetrit pikkust lõuendit (viimased mõistagi ei olnud raamil vaid vabalt põrandal!). Teemaks oli seekord sotsiaalne kunst, mida ma varem polnud teinud. Pikad lõuendid kujutasid endast ajatelgi ja väikestel oli palju tekste.
Santu maja asus ilusa Keurusselkä järve kaldal. Puude lehed muutusid aina värvilisemaks minu seal elatud aja jooksul. Kohtusin kohalikega, kellest üks oli Ameerikas õppinud kunstnik. Tema sõbrad olid enamasti psühholoogid ja õpetajad. Neid ühendas sügav usk jumalasse: minu suureks hämminguks käisid nad kõik igal pühapeval kirikus. Mul aga said maalid peagi valmis ja kaasa võetud raamatud läbi (seal loetud "Jean Christophe" I osa avaldas muljet). Laenutasin kohalikust raamatukogust ainsa eestikeelse teose: Jaan Krossi "Kallid kaasteelised", milles oli üle 300 lk. ja mille ma kõige kiuste ikkagi üsna ruttu läbi lugesin. Tegin endale ekskursiooni Jyväskülla. Seal toimus fotograafianäitus. Hiljem sattusin antikvariaadi raamatupoodi, kust ostsin ühe vana inglise keelse raamatu: E.Segal "Love story". Sellest on ka film vändatud ja Eestis näidatud. Kkurb lugu, kus peategelane loomulikult sureb... Teise reisi tegin väikelinna nimega Mänttä. Kahjuks oli sügise saabudes sealne kunstielu vaibunud ja nägin vaid üht Soome vanema kunsti muuseumit ja Serla paberivabriku muuseumit. Uskumatu, aga orava pildiga Serla tualettpabereid tehakse Mänttäs! :-) Üldiselt aga oli ilm külm ja vihmane ja Mänttä jättis mõttetu mulje.
Igavus
Arvatavasti septembri kohta väga külmade ilmade tõttu (ikkagi Kesk-Soome, pidev +5C ning pilves), olin pool Soomes elatud ajast haige, kuid kodus ka ei viitsinud passida. Mul polnud ei arvutit, telekat ega peaaegu midagi lugeda peale paari siinmainitud raamatu. Raadioks osutus eelmise kunstnik-residendi poolt kirbuturult ostetud plekihäälne krapp, kust kostus kohutavat soome muusikat (ma tõepoolest enam ei imesta nende Eurovisiooni ebaedu üle). Maalid said varakult valmis. Käisin iga päev oma köögiakna taga asuvas raamatukogus internetis ja e-maile lugemas-kirjutamas. Enamus arvuteid ei töötanud, nii et sellega oli pidev jama. Sõin vaid tatraputru ja spagette. Õhtuti istusin oma maja saunas.
Majas oli kaks tuba ja köök ning saun. Minu meelehärmiks puudus ateljee hoopiski! Olin sunnitud maalima suures toas, kus ka magasin ja elasin. Minu meelest ei sobi selline maja külalisstuudioks. See sobib suvitamiseks. Maalides põrandal, pidin jälgima, et värvi möölile, seintele ja põrandale ei läheks. See pole töötamine!
Saabun koju ja kolime uude korterisse
Septembri lõpus saatsin oma suured maalid postiga Eestisse, kuna neid tagasi vedada ma lihtsalt enam ei jaksanud: ülemaalitud lõuendeid saab ainult rullis transportida, mitte enam kohvris. Kojusõitu alustasin juba öösel ja olin ainus reisija bussis, mis viis otse Helsingi sadamasse. Mul oli väga hea meel koju Tartusse jõuda, kuna mu abikaasa oli vahepeal kolimistöö uude korterisse lõpule viinud. Soome läksin vanast kodust, koju tulin juba uude kodusse!
Kursuse tegemine Tallinnas ja helikunst Tartus
Oktoobris maalisin vanas korteris köögikapi üle ning seejärel tõime nii kapi kui ka ülejäänud kraami uude koju. Kunstnik Aimar Kristersoniga viisime Vunderi kunstipoe ürituste raames läbi kursuse "Tilgutaja Jack" Tallinna Pelgulinna koolis. K käitus veidralt, kuid mul suva. Samal kuul viibisid Tartus mitmed välismaa helikunstnikud, kes esinesid Sadamateatris ja Kunstimajas. Helikunst on arvutiga loodav muusika, mida toetab mingi visuaal, näiteks arvutiga genereeritud ilusad värvid, mida projitseeritakse linale. Kuulasin ka helikunstiloenguid. Kuu lõpus tegin läbi kunstikoolis stuudiofotograafia kursused.
Ettevõtluskursus ja äriplaan
Novembris tellisin Soomes alustatud maalidele kaks pikka alusraami ja jätkasin tööd. Osalesin 2-nädalasel ettevõtluskoolitusel, mille korraldas tööturuamet, kus ma endiselt arvel olin. Mulle oli tekkinud idee hakata FIEks video alal. Maali alal olnuks see mõttetu, kuna ettevõtte eesmärk on teenida kasumit, aga kunstiturg Eestis puudub. Samas videoid tahetakse. Üritustest, sündmustest, võistlustest- kõigest on võimalik teha video. Kursus oli hästi korraldatud ja ääretult informatiivne. Kõik kursuslased olid töötud ja enamik neist kõrgharidusega väga toredad inimesed. Mul soovitati taotleda tööturuameti stardiraha 20 000 krooni äri alustamiseks. Selleks hakkasin kohe kirjutama äriplaani, mille kallal töötasin jaanuari alguseni.
Saan Tartu Kunstnike Liidu liikmeks
Sain Tartu Kunstnike Liidu liikmeks, sest viimaks õnnestus neil kvoorum kokku saada. Peale minu võeti vastu veel mitu noort kunstnikku. Kunstnike Liidu koosolekud on maailma huvitavaimad üritused. Seal kohtuvad kirg, viha, raev, huumor, madalad tungid ja kaine mõistus. Hoida 50 kõrge egoga loovisikut ühes ruumis, panna nad midagi kuulama ja millegi poolt või vastu hääletama, nõuab geniaalset annet.
PÖFF'i filmikool
Detsembri alguses osalesin 3-päevasel PÖFF'i filmifestivali filmikoolis Tallinnas. Kõige kasulikum ja huvitavam oli Taani režissöör Anders Refn'i loeng. Ta on olnud assisent filmile "Tantsija pimeduses", kus peaosa mängib Björk. Saime teada, et Björgi etteasteid filmiti 200 kaameraga! Veel näitas ta meile lõike uuenduslikust filmist "Laineid murdes", mis on tehtud koduvideo põhimttel.
Nõukogude aeg ja inimene
Ilmus raamat "Nõukogude aeg ja inimene", kuhu olin saatnud, vastavalt Postimehe üleskutsele, oma nõuka-aja mälestusi ning just, kui Tallinnas viibisin, kutsuti mind presentatsioonile ja sain tasuta raamatu. Postimehes tsiteeriti minu lauset: "Hakkasin kahtlema Leninis".
Saan Wilde kohviku preemia
Kuu keskel läksin pahaaimamatult Tartu Kunstnike Aastalõpunäituse avamisele ja sain seal ootamatult Wilde kohviku preemia. Mul oli seekord ülal 3 maali: üks suur ja 2 pisikest. Preemia sai väike Lõuna-Prantsusmaa pilt.
Giid
Detsembris saabus järjekordne Inglismaa õpilasgrupp. Seekord olid kõik poisid. Meil toimus Tallinna ekskursioon, Tartu linnaekskursioon koos mitmete kunstimuuseumidega ja Peipsiääre külade ekskursioon.
Ajaleheartiklid ja noorkunstniku tiitel
Ilmus 2 artiklit aastalõpunäituse kohta Postimehes ja Arteris ja väike teade "Sirbis". Mind nimetati neis noorkunstikuks. Kunstniku vanusega ongi see tore lugu, et kuni umbes 35-aastani on kunstnik noor. :-) Visuaalkunstnikud küpsevad aeglaselt. Selleks, et midagi sügavat luua, peab elukogemusi olema.
Nõndamoodi tihedalt tegevust täis möödus aasta. Ei mäletanudki enam, mis tunne oli käia tööl. Olin oma aja valitseja.
