Kunstikooli algus
1. septembril 1991 ajasin selga sugulase annetatud vana pärlmutterroosa pluusi ja valge teksaseeliku ning jalutasin Tartu Kunstikooli aktusele. Meie kursus, 1 DB komplekteetriti põhikooli lõpetanutest (15-17-aastased) ja teine, 1. DA kursus koosnes keskkooli lõpetanutest. Olin täiega pöördes, kuna kunstikoolis polnud ei matemaatikat, keemiat ega füüsikat! Sai palju joonistada, maalida ja kirjandeid kirjutada. Jah, see oli unistuste kool! Sain enesehinnangu taas normi piiresse upitatud. 1. aastal juhtus sageli, et enne kooli uksest sisenemist jälgisin, et mõni juhuslik möödakiäja mind näeks. Kujutlesin naiivselt, et ta mõtleb: "Ooo, see käib kunstikoolis! Vaata aga!". Ei pea vist mainimagi, et kunstikoolis võeti õpilasi mitte ainult kui inimesi vaid ka kui isikupäraseid ja täiskasvanud isiksusi. Kuigi siin mindi ka liiale, sest kord kippus käest minema ja nn. "täiskasvanud" lapsed ei viitsinud tundides käia.
Huvitavaid õpetajaid
Minu lemmikõpetaja oli emakeele -ja kirjanduse õpetaja Raudver, keskealine naisterahvas. Ma ei mäleta tema eesnime. Ta oli paadunud kultuurifänn ja selles suhtes täpselt nagu mu vanaema. Tegime ekskursse Eesti kirjanike majamuuseumidesse, Raadi kalmistule ja Toomemäele. Toomel peatusime pikemalt Kristian-Jaagu juures ja Raudver teatas, et ta käib Kristianiga tihti rääkimas. See lähendas mind ja Kristian-Jaak Petersoni. Õpilasi hüüdis Raudver heas tujus olles "tibukesteks". Paha tuju tal polnudki. Minu vanaisa oli ülikoolis tema õppejõud olnud ning Raudver päris tihti vanaisa tervise üle.
Teine karakteerne frukt, aga mitte just lemmik, oli joonestamisõpetaja Eevalt Lani. Selline vana kooli mees oli: nõudlik ja irooniline. Kui mõned esmaspäeval kooli ei jõudnud, tähendas ta järgmises tunnis: "Noh, kas käisite maalt pekki toomas, et kooli ei jõudnud?" Ja kui mõnel lõunavaheaeg pikemaks venis, küsis: "Kas preilid käisid Memme sepikut ostmas?"
Teisel aastal viidi koolis sisse reaalained, aga mu algne paanika oli põhjendamatu. Mingit ohtlikku raskust ja järeleaitamistunde kunstikooli reaalainete programm ei tähendanud. Matat ja füssat hakkas andma kena noormees, kelle esituses mis iganes tundus lihtne ja põnev. Näiteks viis ta läbi füüsika aines astronoomia- ja astroloogiakursuse. Külastasime Toomemäe tähetorni ja õppisime sünnihoroskoobi tegemist.
Kunstikoolis sain baasteadmised ja -oskused maalimises ja joonistamises. Sain teada, et kui vari on soe, on valgus külm ja vastupidi. Õppisin kujutama riidevolte nagu päris. Studeerisin traatpead, kipspead ja pealuud. 1. ja 2. aastal maalisime rõivastatud modelle, 3. ja 4. kursusel kujutasime juba akti. 1. aastal maalisime akvarellidega, hiljem õlivärvidega.
Kuidas minust inimene sai
Vaatamata asjaolule, et Eestis valitses kriisiaeg ja toit oli ühekülgne, jätkas mu keha Juuru koolis alanud transformatsiooni: esialgu võttis see korralikult topitud madratsi, hiljem ebaühtlaselt, kuid siiski üsna hästi topitud madratsi kuju. Alguses küll šokeeritud, et ma pole enam peenike ja ühelbaline, hiljem aga nimelt juba end koleda inimesena välja pakkudes, hakkasin kandma suvalisi tosse ja teksaseid ning olema nii kohmakas kui võimalik. "Signe-laps! Püüa natuke daamilikum olla," soovitas tädi, kes elas Tallinnas, kandis kõrgeid kontsi ning ei jooksnud iial järgi bussidele ega meestele- mitte, et tal põhimtted olnuksid vaid lihtsalt sellepärast, et kõrgete kontsadega pole võimalik joosta. "Su ema pole sind daamiks õpetanud," arvas ta ning tuli mõnikord minuga koos poodi neid väheseid riideid või jalanõusid uudistama, mis tol ajal letil vedelesid. Viimaks, kui kutsikaümarus tagasi tõmbama hakkas, ostsingi kõrge kontsaga kingad ja leidsin kapist vana kübara ning kulunud nahktagi. Harutasin patsi lahti ja lasin oma pikad juuksed seljale langeda. "Ennäe, Bubu on inimeseks saanud!" hüüdis mu vanem õde, kui mind sellisena nägi.
Majanduslik olukord 1991-1995
1991-1995, kui käisin kunstikoolis, valitses Eestis totaalne majanduskriis. 1992. a juunis vahetasin Tartu hoiupangas rublad eesti kroonideks, tundes oma ajaloolist osalust. Umbes samal ajal hakkasid vanaema, vanaisa ja vanatädi Hilda Annelinna kulinaariast tasuta süüa saama. Tol ajal me enam ei elanud Tähtveres. Kuna vanal põlvkonnal muutus seal ahjudega toimetamine raskeks, koliti Annelinna. Mina elasin väikeses rõdutoas. Niisiis saadeti mind toidu järele. Kaasa anti laste ööpott. Kuna kriisiajal polnud keedupotte saada, olid minu nutikad vanemad ostnud mitu laste pissipotti. Need olid väga vastupidavad ja head keedupotid. Mis tähtsust on poti kujul? Küll söögitdid tegid suuri silmi, kui potiga kohale ilmusin! :-) Sellegipoolest anti mulle praadi, suppi ja magustoitu. Käbedamad pensionärid sõid sealsamas, meie omad aga eelistasid kodus einestada. Maiustustega oli suur probleem: neid lihtsalt polnud saada! Magusaisu oli meeletu. Tegime kodus koorekomme ja kaerahelbepätsikesi. Pärast kooli seisin tund aega näiteks jäätisesabas või kaubahallis toidupoe sabas, korvis kaks kohutavat rasvapirukat, millel moos sees ja mida sõin aeglaselt mitu päeva. Muud magusat ju polnud. Kunstikoolis organiseeriti '92. aastal keldrisse söökla, kus sai ainult kaerahelbeputru ja piima ning oma nõud pidi kaasas olema. See funktsioneeris ainult paar kuud. Keskküttessteem töötas viletsalt nii koolis kui kodus. Eriti hull oli olukord koolis, kus isegi veel oktoobris 1992 ei köetud. Maalimise ajal peavad käed ikka paljad olema ja mingeid kasukaid seljas hoida on tüütu. Juuru kooli sündroom tuli tagasi. Maalisin, käed lillad ja hambad lõgisemas... kuni jäin kopsupõletikku. Kujutlesin, et olen kangelaskunstnik. Õnneks piirdus asi ühepoolse kopsupõletikuga, millega haiglasse minema ei pidanud. Olin 3 nädalat kodus. Pärast seda hakkas majanduslik olukord aeglaselt paranema. Järgnevatel aastatel põdesin läbi raske põskkoopapõletiku ja mitu hambapõletikku ning 4. kursusele jõudes võisin tõdeda, et olin nii majanduslikust- kui tervisekriisist eluga välja tulnud ning valmis kooli tähtaegselt lõpetama.
Kunstikool saab läbi!
1995. a. juunis kaitsesin Tartu Kunstikoolis oma diplomitööd. Need olid luuletuste illustratsioonid. Tehnika: grafiitpliiats äärtest põlenud paberitel. Juhendaja oli Peeter Allik ja retsensent tollal pidevalt purjus, kuid heatahtlik Albert Gulk. Sain diplomi ja keskerihariduse.
Suvel tegin sisseastumiseksamid Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda maali erialale. Jäin napilt nimekirjast välja, kuid sain vabakuulajaks.
Augustis käisin reisil Rootsis ja Norras, kuhu kutsusid mind ja mu õde meie vanemate mesinikest sõbrad. Nägin fjorde, Põhjamerd ja mägesid.
