Ülikooli algus
1. septembril 1995 tõmbasin jalga vanema õe kollased mustade ruutudega püksid ja selga mingi suvalise second hand valge pluusi ning seadsin sammud Tartu Ülikooli. Oli soe, päikeseline ja kaunis päev ja miskipärast on meelde jäänud vee sillerdus raekoja- esises purskkaevus, mis tollal veel lihtsalt tavaline purskkaev oli. Mati Karmini skulptuur "Suudlevad tudengid" tuli alles aastal 1998. Esimesed kursakaaslased, keda nägin, olid Riina Neeme ja Margus Liivak. Juba aktuse ajal hakkasime suurest raamatust endale sobivaid vabaaineid otsima. Alguses tundus ülikoolissteem kohutavalt segane, pealegi keegi su eest ei vastutanud ja kellegi asi polnud, kas sa jõuad end õigeaegselt kursusele registreerida. Keskkoolist ja kunstikoolist tulnud "tibukestel" võttis harjumine paar nädalat aega. Tibukesed käitused esialgu kui peata kanad. Jooksime ühest õppehoonest teise, täitsime eksamilehte ja matriklit ning arvutasime punkte kokku. Tollal arvutipõhine õppeinfossteem veel ei töötanud. Lõpuks sai siiski kõik kenasti korda.
Loen siinkohal üles mõned kohustuslikud, valik- ja vabaained, mida maalierialal ülikoolis õppisin: kunstiteadus, psühholoogia, kompositsioon, maal, joonistamine, maailmapildi ajalugu, kunstiajalugu, plastiline anatoomia, filosoofia, esteetika, krokii jne. Lemmikõppejõud olid Jaan Kangilaski ja Enn Kasak. Erialaõppejõududest meeldis asjalik ja kainelt mõtlev Saskia Kasemaa, kes pani aluse meie vaatlusoskusele ega dramatiseerinud midagi üle. Tegelikult oli mul ja veel mõnel kunstikoolist tulnul baasoskused juba enam-vähem käes. Vaja ainult kinnistada ja edasi minna. Vabakuulajad said päris üliõpilasteks sedamööda, kuidas teaduskonnast tudengeid välja langes või mujale läks. Juba teisel semestril, st. jaanuaris 1996 sain täisõiguslikuks üliõpilaseks.
Ei olnudki keeruline!
Ülikoolis käimise kohta liikus müüt, et see olevat ebainimlikult pingutav tegevus. Inimesed, kes kuulsid, et tahan astuda ülikooli, arvasid, et see on väga raske ja mõeldud ainult üksikutele helgematele peadele riigis. Mina pole kunagi tavakoolis viieline olnud, kuigi kunstikoolis olid kõik ained viied ja mõni neli ka. Tegelikult polnud ülikoolis õppimine sugugi keeruline. Palju valikuvabadust muutis selle lausa lemmiktegevuseks. Minust sai fanaatiline õppur ja hariduse omandamine muutus elustiiliks. Sealjuures jäi õppimisest nii palju aega üle, et sain end erinevatel aladel proovile panna.