Peotants
Otsustasin peotantsu harrastama hakata ja läksin Ave Tantsuklubisse, kuhu jäin pidama ülikooli lõpuni. Mul oli palju erinevaid tantsupartnereid, kuid inimene, kes mind kõige kauem talus oli füüsikatudeng Aivar Tarre, kellega siiamaani head sõbrad oleme, kuigi ammu enam ei tantsi. Tantsuklubi hing ja meie õpetaja oli Jaan Kotter.
Ta pani meid sunniviisiliselt võistlema. Alati polnud see just parim idee. Kui mina ja mu partner juhtumisi finaali ei pääsenud, lohutas Kotter: "Kõik ei pääse marjamaale, mõned peavad jääma karjamaale!". Olen saanud võistlustelt vaid ühe diplomi. Kuna tüdinesin karjamaast, tulin viimaks tantsuklubist ära. Mina armastan võita. Üldiselt aga on head mälestused jõulu-ja kevadpidudest ning suvistest tantsulaagritest Pärnus. Õppisime nelja ladina-ameerika ja nelja standardtantsu.
Juhiload
Tegin ära autojuhiload, mis oli minu jaoks palju suurem väljakutse, kui ülikoolis hakkama saamine. Hiljem rallitasin vana Ziguliga, aga see nõudis rohkem väljaminekuid, kui mul võimalik oli ja nii loobusin autoga sõitmast.
Modellikool
Käisin oma sõbra Leaga fotomodellide kursusel, mida andis Poola näitleja Bruno O'Ya. Pratcehetti sõnadega öelduna tähendas see tolmuseid trikoosid, kitsaid korsette ja, minu hämminguks, kõva tööd. Pidime pähe õppima 100 modellipoosi ja neid suvalises järjekorras ette näitama. Pidime harjutama nelja näoilmet, kuhu kuulus ka seksikas ilme, mille ajal käskis O'Ya meil mõelda, kuidas me oma vanaemale põsemusu anname. Ma pole ebaloomulikumaid ilmeid näinud.
Ajakirjandus
Ühel hetkel tekkis pöörane huvi ajakirjanikutöö vastu. "Postimehe" juurde tehti noortelisa "Jess", kuhu tegin intervjuu kunstnik Peeter Allikuga, aga kuna see kukkus välja liiga elitaarne nagu üks tähtis onkel toimetuses mulle ütles, siis pandi see hoopis päris "Postimehesse", mitte "Jessi". See mu põhjustas enesehinnangu dramaatilise tõusu.
UFO-d
1996 sügisel aga käis Vahur Kersna minu vanematekodus "Õhtuse ekspressi" (tookord oli selline saade) jaoks lugu tegemas. Nimelt olime augusti tähesaju ajal kahtlaseid lendavaid objekte näinud, mis tähe moodi ei olnud vaid pigem UFO-de poole kaldusid. Neid oli kolme sorti: 1. klassikaline lendav taldrik, kõhu all kolm suurt eredat ümmargust tuld. 2. Sputniku moodi liikurid, kuid mitte pea kohal vaid silmapiiril. 3. Esialgu sputniku moodi: lendab aeglaselt pea kohal, kuid äkki saab mingi kiirenduse ja kihutab üle taeva, tuline jutt järel nagu ülehelikiiruse lennukitel see triip, mis taevale jääb, aga palju intensiivsem. Kersna võttis minult ja tervelt mu perekonnalt intervjuu ning seda näidati telekas, pärast mida paljud tuttavad mulle veel aastaid hiljem ütlesid: "Kuule, ma nägin sind telekas! Kas te tõesti nägite UFO-sid?"
Näitering
1997 sügisel astusin Bruno O'Ya näiteringi Noorte Tehnikamajas. See tähendas küll tolmuseid trikoosid, kuid mitte eriti ränka tööd. Trupp koosnes suures osas teismelistest selles kõige räigemas väljaandes: 12-14 eluaastat. Mina ja kaks gümnaasiumi lõpuklassi tüdrukut olime ainsad "vanakesed" tolles kambas, mida Bruno vaevu ohjeldada suutis. Töötasime Bruno enda kirjutatud näidendi "Siberi Orient Express" kallal, mis oli lugu rongist, mis 60ndtel aastatel sõidab Moskvast Siberisse ja sellest, mida kõike võib rongis juhtuda. Tegelikult oli see komöödia, kuid Bruno ei suutnud truppi mängima panna ja nii jooksis koosseis laiali. Jäime ainult meie, "suured". Järgmine trupp koosnes juba lastest. Pärast 2 kuud harjutamist tuli Brunole hull idee Saaremaa Miniteatrite festivalil osaleda. Kevadel käisimegi siis festivalil ja enda esinemist küll meenutada ei sooviks. Teiste truppide tase oli selgelt üle. Bruno polnud meile suutnud selgeks teha kõige lihtsamaidki lavalisi tehnikaid ega võtteid. Me polnud mingeid näitlejateadmisi omandanud ega harjutusi teinud. Olime ainult tüki pähe õppinud ja tolmused korsetid selga ajanud, et seda laval maha lugeda. Nüüd jooksis trupp jäädavalt laiali, mina kaasaarvatud. Sellega lõppes mu kuulsusetu näitlejakarjäär.
Fotograafiakursus
1998 kevadel aga käisin mustvalge fotograafia kursusel, mida juhendas Vallo Kalamees. Juba esimesel korral teatas ta, et kuna talle meeldib rääkida, siis tahab ta, et talle ses osas eesõigus antakse. Meil polnud selle vastu midagi, sest varsti selgus, et rääkimine õnnestub tal paremini kui keskmisel eestlasel. Maikuus, kui kursus lõppes, käisime terve grupiga Jõgevamaal, täpsemini Vooremaal pildistamas. Seal on võrratu loodus, lausa fotograafi maiuspala. Mul on siiamaani meeles Kalamehe emotsionaalsed kiiduavaldused Eestimaa loodusele. Olime roninud vaatetorni, kus ta juhtis tähelepanu avanevale vaatele, ise rääkides, kuidas tal välismaalt tulles alati Eesti piirile jõudes pisarad silmi tulevad. Ta vaimustus kõigest, mida retkel nägime: väikestest kirikutest, voortest, telefonipostidest ja teeradadest, mis maakumeruse taha kaovad, pilvedest, varjudest jne. Tema vaimustus haaras ka mind. Hakkasin loodust täpsemalt vaatlema. Õpilastele tuleb kasuks, kui õpetaja on oma ala fänn. Sain must-valge fotograafia selgeks. Siiamaani armastan ise algusest lõpuni pilte teha. Piltide ilmutamine on nagu muistne alkeemia: ma ei suuda kuidagi oma silmi uskuda, kui tühjusesse tekib korraga terve maailm. Kus enne oli valge paber, sinna ilmub pilt! Pilt ilmub, kuna fotopaber on kastetud ilmutisse ja sinna peale on enne juba projitseeritud negatiivil olev kujutis. Kuigi tean tehnilisi üksikasju, on see siiski ime.
Euroopa- reis
1998 suvel käisin oma elukaaslase Sveniga suurel Euroopa-reisil, mille kaugeim punkt oli Rooma. Tegu oli bussireisiga ja pooled ööd tuli veeta sõidukis, kus puudus jahutussüsteem. Vaatamata kõigele, oli reis siiski väga huvitav. Reisikirja loe siit.
