Ülikooli maali eriala lõpetamine
Kui olin edukalt kaitsnud bakalaureusetöö, võisin ülikooli lõpetatuks lugeda. 31. juunil 1999 õnnestus esimest korda elus kanda uut kleiti. Ilmusin lõpuaktusele täiesti uue, äsja õmbleja käest saabunud pika tumepunase kleidiga, mille juurde kuulusid stiilsed kindad.
Aktusel öeldi meile, et filosoofiateaduskond on kõige tähtsam teaduskond ülikoolis, sest just meie oleme kultuuri kandjad. Sain BA kraadi, millega pidid kõik uksed valla olema.
Õpetajakoolitus
Paraku polnud ülikool minu jaoks veel läbi. Astusin kohe õpetajakoolitusse. Suvel värvisin oma vanemate maja ning otsisin iseennast kunstnikuna, maalides mitu Jakcson Pollocki stiilis pilti ja mõned figuratiivsed maalid lastest. Sügisel läksin taas ülikooli. Maalikunstnikul on vähe võimalusi stabiilset tööd leida. Ma poleks muretsenud, kui meie riigis oleks töötanud noorkunstnike toetusvõrgustik ja galeriide süsteem. Paraku sellist asja ei olnud ei siis ega ole praegu. Kunstiõpetaja elukutse on üks väljapääs. Mingit erilist soovi õpetajaks hakata pole mul kunagi olnud, aga õpetajakoolituse-aastal hakkas see tekkima. Vastukaaluks maalierialale, kus tegime praktilisi harjutusi, oli õpetajaõppes teooriat rohkem. Nauditavaks kujunes arengupsühholoogia õppimine. Hakkasin mõtlema, milles seisneb inimese areng. Kui keemilised ja elektrilised protsessid ajus juhivad organismi arengut, kas hinge polegi olemas? Kuid mis see siis on, mis organismi tööle paneb? Midagi mootori sarnast ju peab olema. Surnud aju ei funktsioneeri. Kui aju keemiline tasakaal on paigast ära, jääb inimene haigeks. Kas inimene on keemiliste ainete summa? Kas erineva iseloomuga inimesed on lihtsalt erineva keemiaga? Inimest kujundab nii pärilikkus, kasvatus kui keskkond. IQ sõltuvat natuke rohkem isegi kasvatusest kui geenidest.
Talvel tegi iga tulevane õps 10-nädalase koolipraktika. Meie, maalieriala lõpetanute praktikabaas oli Tartu Kunstigümnaasium. Seal olid majandus-, kunsti- ja spordiklassid. Mina hakkasin 10. kunstiklassi klassijuhatajaks ning joonistamise ja kompositsiooni õpetajaks. Lisaks andsin 10. majandusklassile kunstiajalugu ja 3. kunstiklassile kunstiõpetust. See oli nagu vette viskamine tundmatus kohas. Tegelikult oli kunstiklasside õpetaja roll väga meeldiv ja lihtne, võrreldes tavaklasside omaga. Mulle hakkas see meeldima. Mõtlesin juba tõsimeeli endast, kui õpetajast, kuid ma ei aimanud, mida toob tulevik...
TÜ õpetajakoolituse lõpetamine
2000. a. juunis kaitsesin õpetajakoolituse lõputööd "Sensomotoorse koordinatsiooni seos loovusega". Juhendajaks oli Eve Kärner. Paar nädalat hiljem leidsin end taas TÜ peahoone aulast, seljas sama kleit, mis eelmisel aastal ning mulle anti põhikooli- ja gümnaasiumiõpetaja kutsetunnistus.
Tekkis kummaline vastutus- ja missioonitunne. Järelikult olid kasvatusteaduskonna õppejõud meile õnnestunult ajuloputust teinud. Meile oldi ju terve aasta räägitud, et meie kui uued värskete ideedega õpetajad, peame asuma vana koolisüsteemi muutma. Kool ootas meid ja revolutsiooni! Meie kätes pidi olema riigi tulevik!
Otsus astuda magistrantuuri
Minul aga oli plaan edasi õppida. Tahtsin minna magistrantuuri, aga probleemiks kujunes, et Tartus polnud ühtegi mulle sobivat magistrantuuri: maali- ja teiste kunstiainete magistrantuurid olid pealinnas. Ainus võimalus tundus olevat kasvatusteaduste magistrantuur. See asus Tartu Ülikoolis ning põhimõtteliselt sarnanes õpetajakoolitusele: sarnased ained ja samad õppejud. Niisiis, hoolimata sellest, et ma pole kunagi pedagoogikat tahtnud õppida, astusin lihtsalt ajaviiteks ja parema puudumisel TÜ Haridusteaduskonda kasvatusteaduste magistrantuuri.
Kasvatusteaduste magistrantuur
