Minu roll Laulvas Revolutsioonis ja Eesti iseseisvumises
Muudatusi eesti riigis hakkasin tajuma alates 26. apr. 1986, kui Tshernobõlis
plahvatas tuumaelektrijaam. Isa ütles, et nd võivat iga loll nupule vajutades tuumasõja valla päästa. Millegipärast tekkis mul kujutlus, et kui tuumapomm
lõhkeb, sureb inimene nii kiiresti, et tema vari ei jõua järele ning jääb veel
minutiteks maapinnale, enne kui kaob. Vanaema rääkis, et kunagi ammu jäi Pompeii
linn tuld purskava mäe võimusesse ning rahvas hukkus kuumas laavas. Nüüd aga
sadas Eestis radioaktiivset vihma, seeni ei lubatud süüa ja sündisid
väärarengutega lapsed. 1987 protestisid eestlased fosforiidi kaevandamise vastu.
Nad telkisid virumaal, tegid plakateid ja hakkasid vastu suurtele
ekskavaatoritele ning mulle näis väga ebaõiglane, et mind seal ei ole. 1988
toimusid jaanipäeva paiku laulupeod Tallinna lauluväljakul. Mina viibisin sel
ajal Tartus ja jälgisin üritusi telekast. Otselülituste vahepeal tuli ameerika
filme. Teleprogrammi nimi oli ÖÖ TV. Tahtsin Tallinna minna, aga mind ei lastud.
"Pole sul seal öisel ajal midagi vaja hulkuda", öeldi, "see pole laste koht."
Kui hilisematel tundidel telekast paljaid inimesi näitama hakati, anti mulle
teada, et enam polevat telekast midagi vaadata, laulupidu olevat läbi ja tuleb
magama minna. Ühel päeval raius meie naaber akna alt sirelipõõsa maha ning
teine, podagrat põdev naabrionu, üritas teda takistada. Kui tahtsin akna peale
vaatama tormata, öeldi mulle: "See pole noore preili silmade jaoks." Olin
ahastuses: mulle oli kõik keelatud! 11. sept. 1988 korraldati Tallinna
lauluvljakul üritus "Eestimaa laul 1988". 
Lõpuks ometi sain koos ema ja õega
laulvast revolutsioonist osa võtta! Ostsime väikesed sinimustvalged lipud. Oli
palav päev. Istusime alguses murul ja jõime Fantat, õhtu poole, kui Alo Mattiisen,
Tõnis Mägi
ja Ivo Linna rahva patriotismi kuumaks kütma asusid, suundusime lavale lähemale
ja lehvitasime lippe. "Ükskord me võidame niikuinii!" hüüdis Heinz Valk ja ema
ütles, et tal on õigus. Samal aastal käisime perega Raplas sarnasel
laulupeol. Marssisime rongkäigus ja seejärel toimus laulmine kohalikul
lauluväljakul. 23.aug. 1989 osalesime perega Balti ketis. See toimus vaid 5 km
meie kodust eemal. Tegin plakati. Kirjutasin sellele gooti kirjas sinise ja
musta pliiatsiga: "Eestimaa vabaks saab!" Aastad 1990-91 möödusid pigem õppimise
tähe all ning vabaduse laulu kaja hakkas tuhmuma. Äkki... Vihmasel hommikul 20.
aug. 1991 oli sõbranna Ann minu pool. Kuulsime raadiost, et Toompead rünnatakse
ja Savisaar kutsub rahvast appi. Venelaste tankid olid tänavail ja sadam
blokeeritud. "Nüüd tuleb sõda," arvas isa. "Lähme Tallinna! Kõik on seal, mida
me siin passime!" palusin. "Kuhugi me ei lähe! Mõtle, mis sa räägid? Vabasurma
tahad minna või?!" hurjutas isa. "Noore neiu asi pole tankidega tõtt vahtida,"
lisas ema. Olin ikka veel liiga noor! Niisiis ootasime maal raadio juures
linnauudiseid ja vaatasime telekast aktuaalse kaamera erisaateid. "Vähemalt
nälga me ei jää. Maal elades ei pea kunagi nälga kannatama," sõnas ema. Õhtul
kuulutati välja Eesti Vabariik ja emal olid pisarad silmis. Mind aga oli ajaloost ja elust eemal hoitud. Alles 20.juunil 1992
peeti mind juba piisavalt täiskasvanuks, et vanavanemate eest raha vahetama saata. Minu vastutada jäi vanaema, vanaisa ja iseenda rublad
kroonideks vahetada. Tegin seda Tartu Hoiupangas. Mäletan täpselt, et seljas
kandsin punast kleiti ja päike paistis. Vahetuspunkt oli rahvast tulvil. Hiljem
läksin Kaubahalli ja kõik hinnad olid kroonides. Ostsin paki küpsiseid. Seejärel
läksin koju uusi rahatähti imetlema. Olin teinud ajalugu! Selline oligi mu roll
Eesti taasiseseisvumises.
Kooliaeg