Juhan Liivi nim. Alatskivi keskkool
1982.a. astusin 0-klassi nagu kõik 6-aastased lapsed. Hakkasin käima Juhan Liivi nim. Alatskivi keskkoolis. Koolipäev oli esmaspäev ja tunnid kestsid umbes kella 9-12. Esimesed koolitööd olid õuna ja pirni joonistamine ja aabitsakuke tegemine värvilisest paberist. Arvutamist õppisime raamatust "Tere, matemaatika!". Lugemist õppisime Karuaabitsast, aga see oli minu jaoks igav, kuna sain kirjatähed selgeks juba 5-aastaselt ja selle asemel, et koos teiste lastega korrata: OI, OI, O-LI L-BUS, lugesin läbi väikestes tähtedes kirjutatud juhised õpetajatele ja lastevanematele, mis selgitasid, kuidas seda aabitsat kasutada.
0-klassi astumise päev 1982 |
0-klassi lõpetamise päev 1983. Mina oma kahe issiga. ;) Kaabuga mees on tegelikult hoopis jahimees, kes ei saanud iial meie mesilas maiustavat karu kätte. |
 |
 |
Anton-Hansen Tammsaare nim. Tartu 1. keskkool
1983 pidin minema 1. klassi. Olles juba terve aasta 0-klassis käinud, leidsin et mulle aitab küll juba sellest tüütust kohustusest, aga kuna Lenin on öelnud, et ÕPPIDA, ÕPPIDA, ÕPPIDA, siis ei jäänud mul muud üle, kui... õppida. Kuna Alatskivi kool asus metsade keskel paiknevast kodust kaugel ja bussipeatusse jõudmiseks tuli kas 6 km jalgsi mööda teed vantsida või 4 km üle soolaugaste kõmpida, siis panid vanemad mu Tartusse kooli. See tähendas sisuliselt lapsepõlve lõppu. Juba 7-aastaselt olin sunnitud vanematest eraldi kolima ja nende nägemiseks igal laupäeval üksinda bussiga maale sõitma, et esmaspäeval linna naasta. Tartus elasin koos vanavanematega. Olin Tammsaare nim. Tartu 1. Keskkooli õpilane. Peagi sai minust oktoobrilaps ja veidi hiljem pioneer. Oktoobrilapse-aastatel arvasin, et Lenin ruulib. Pioneeri-ajal hakkas mu arvamus Leninist langema, sedamööda kuidas vabaduse tuuled puhuma hakkasid. Minu lemmikaineks kujunes tol ajal kirjandus.
Kunst oli selleks niikuinii ja kooli kunstiõpetust tõsiselt võtta ei saanud: käisin ju lastekunstikoolis. Iga kord kooliaasta algul, kui õpikud kätte saime, tormasin koju ja lugesin lugemiku ühe hingetõmbega läbi. Selleks ajaks, kui teised alles lugusid õppima hakkasid, olid tekstid mul peas.
Tartu Lastekunstikool
Paralleelselt tavakoolile hakkasin käima Tartu Lastekunstikoolis. Kuni 10. eluaastani käisid väikesed kunstnikud 0-klassis, mis toimus igal laupäeval. Seetõttu muide, sain maale sõita alles laupäeva pärastlõunati. 0-klassis maalisime ja joonistasime natüürmorti, tegime kompositsioone, kopeerisime vanameistreid ja maalisime näiteks Werneri kohviku tulekahju. 10-aastasena tegin sisseastumiskatsed kunstikooli järgmisse astmesse ja sain sisse. Seal olid klassid nagu koolis. Olid tunnid, ained, tunnistused ja suvepraktika. Tunnid toimusid kaks korda nädalas õhtuti pärast tavakooli. Ained olid maal, joonistamine, kompositsioon, skulptuur ja kunstiajalugu. Kõik see kokku võttis ühe päeva kohta aega umbes 4 tundi, seega siis kella neljast kaheksani, vahel ka pikemalt. Kevadel olid eksamid ja anti tunnistused nagu tavalises koolis. Juunis toimus Lõuna-Eestis suvepraktika. Minu lastekunstikooliaeg lõppeski 1. klassi lõpetamisega, kuna mu vanemad olid sunnitud Alatskivilt Raplamaale kolima ja seekord otsustasid nad mu kaasa võtta. Tartu, erinevalt Alatskivist oli Raplast liiga kaugel, et seda vahet iga nädal voorida.
Alatskivilt kolimise põhjustas riiklik mudaprogramm: Lahepera järvest hakati selle puhastamise eesmärgil muda välja pumpama. Muda jaoks kaevati suured kraavid ja kohalik looduslik keskkond hävitati täielikult. Kadusid looduskaitse all olevad taime-, linnu- ja loomaliigid. Kuivas kaunis männik, mille taha päike loojunud oli. Need männid olid nagu loendavad männid Pratchetti raamatus. Nad teadsid kõike ja olid väga vanad. Nende jaoks kehtis teine ajaarvamine. Aastat tajusid nad nagu meie tajume päeva. Ema küll kirjutas mudaprobleemist igale poole, aga tulemusteta. Kui mesilased oleksid lennanud muda peale vett jooma, oleksid nad kinni kleepunud ja hukkunud. Võtsime kaasa enamuse tarusid ja muu kraami ning kolisime Raplamaale, kus vajati mesinikku. Ma olin 11-aastane. Kolimise hetkel ei tundnud ma mingit erilist lahkumisvalu, kuid alles aastaid hiljem hakkasin vana kodu unes nägema ja sinna tagasi kolimisest unistama.
Valtu Põhikool
Alguses oli talu, kuhu pidime kolima, remondis, seepärast elasime terve aasta tollases Mitšurini nim. sovhoosis korteris ja ma käisin Valtu Põhikoolis. Sealt on mul ainult väga head mälestused nii koolimaja, õpilaste kui õpetajate osas. Valtu koolis enamasti suhtuti õpilasse kui inimesse. Meie klassijuhataja oli Ervin Laanvee, kes andis kirjandust ja emakeelt. Ta oskab köitvalt kasvatusest kirjutada. Näiteks: http://www.opleht.ee/Arhiiv/2001/12.10.01/dialoog/4.shtml. Valtu kooli direktor Kalju Rahu oli ühtlasi väga hea kunstiõpetaja. Mitšurinis oli mul tänu oma suurele bernhardiin Rimbole, palju sõpru ja fänne. Peesitasin mõnuga oma koera kuulsusesäras, sest minu populaarsus sõltus tol hetkel temast.
Valtu koolis käisin aastatel 1987-88 ning sel ajal toimus Eestis Laulev Revolutsioon. Võtsin nii mõnestki üritusest osa. Koolis kaotati juba sügisel "pioneerikaltsud" ja asendati need lipsudega, millel oli kooli logo. Tüdrukutel olid punased ja poistel sinised lipsud. Isa õpetas mind lipsusõlme tegema, aga see oli veel päris esimestel hommikutel nii raske, et ta pidi spetsiaalselt enne kukke ja koitu üles tõusma, et mulle lipsusõlm teha.
Vahepeal teeme põike Eesti ajalukku, täpsemalt laulvasse revolutsiooni ja iseseisvumisse, ent kui sind ajalugu ei huvita, võid otseloomulikult jätkata koolimeenutuste lugemist.
Minu roll Laulvas Revolutsioonis ja Eesti iseseisvumises
Eduard Vilde nim. Juuru keskkool
1988 aastal sai talus remont valmis ja tuli ette võtta uus kolimine, seekord jäädavalt. Piiri talu asus Raplast Tallinna poole minnes umbes 13 km eelmisest elukohast eemal. Mitte niivõrd kaugusest vaid transpordi puudumisest tingituna selgus, et ma ei saa oma uuest kodust Valtu koolis käia. Tuli jälle kooli vahetada ja ma asusin õppima Eduard Vilde nim. Juuru keskkooli, kuhu käis regulaarselt koolibuss. Hommikul vantsisin 2 km jalgsi Hõredale, kust sõitsin bussiga umbes 6 km Juuru. Õhtul tulin bussiga Juurust Hõredale või Nõmmele ning olenemata kohast, kummaltki poolt jalgsi 2 km koju. Juuru kooli aeg, mis kestis 3 aastat, kuni põhikooli lõpetamiseni, kuulub mu elu mõttetuimate aastate hulka. Juuru kool oli Valtu kooli vastand. Seal tundsin, et olen vaid mutrike suurest masinavärgist. Seal kanti mu saabumise ajal septembris 1988, endiselt punaseid pioneerirätikuid ja oldi imestunud, et minul seda kaelas pole. Pedagooge ei huvitanud õpilaste isiksus. Minu lemmikõpetajad olid emakeele-ja kirjanduse õpetaja Aino Taube ja geograafiaõpetaja Arvi Vald, kes nägid minus inimest. Emakeeleõpetajatega olen elu aeg väga hästi läbi saanud, ka siis, kui juba ise olin õpetaja. Täpselt vastupidi on matemaatikaõpetajatega: nendega on mul pidevalt probleeme olnud (mitte enam täiskasvanuna). Näiteks Juuru kooli mata õps hakkas aasta-aastalt tõusvas tempos õpilaste juureolekul ropendama. Selleks ajaks, kui mina juba ammu Juuru kooli lõpetanud olin ja mu õde veel seal õppis, oli mata õps ropendamises tipptaseme saavutanud. Näide elust: õps astub hommikul klassi ja küsib: "Kas teil on sitahäda või?".:-) Kui keegi tahvli ees ülesannet ei osanud lahendada, küsis õps, et kas tal on sitt püksis. Ka õpilaste hulgas oli väga erineva taustaga tegelasi, alates viielistest oivikutest kuni noorkurjategijateni. Koolimaja oli suur betoonkarp ja radikad olid kõik kolm aastat jahedad, mistahes temperatuur ka õues ei olnud. Mul olid käed ja huuled pidevalt külmast sinised ja ma lõdisesin vahetundidel radika najal, et seda vähestki soojust ammutada, mis sealt immitses. Vahel käskisid õpsid meil joped ja kasukad kogu päevaks selga jätta. Pidev külmetamine muutis mu haigustele vastuvõtlikuks ja ma olin peaaegu iga kuu mõnda aega kas palavikus või põskkoopapõletikus. See viis koolist puudumisteni ja mahajäämuseni. Kui Juuru kooli aeg kokku võtta, siis oli see nii vaimselt kui füüsiliselt pime ja külm aeg koos minu järjest alaneva enesehinnangu, -õppeedukuse ja aina rohkem vormist välja vajuva teismelise kehaehitusega.
Vaatamata kõigele olin otsustanud kindlalt põhikooli õigeaegselt lõpetada, et pääseda Juuru koolist, saada vabaks ja minna edasi õppima ükskõik, kuhu. Vahet polnud, kui kaugele kodust, peaasi, et võimalikult kaugele Juurust! Niisiis olin äärmiselt motiveeritud lõpueksamiteks õppima. Võtsin ropendava mata õpsi käest isegi õhtuseid järeleaitamistunde, mis lausa sõbralikus õhkkonnas möödusid, kuna individuaaõlppe puhul saab õpetaja ainult ühele lollile keskenduda, mitte ei pea taluma 20 lollpead samaagselt. Samuti sooritasin edukalt keemia arvestuse, mille olin sunnitud tegema sellepärast, et haiguste ja puudumiste tõttu olin keemia ühe veerandi "2" saanud. Kevadel, kui loodus õitses, tegin matemaatika lõpueksami hindele "4" ja ülejäänu oli juba kukepea. Reaalained nagu mata, füssa ja keemia olidki kõige keerukamad, muude ainetega polnud mingit raskust, kui just laiskus ei kimbutanud. Lõputunnistused anti kätte enne jaani. Arvates, et olen paks, pidasin nädal aega dieeti, et mingi sugulaste annetatud vana seelik selga mahuks ning valge pitsiline pluus kenasti istuks. Tol ajal polnud poodides midagi saada, ka rõivaid mitte. Oli aasta 1991 ja eesti elas läbi sügavat iseseisvumis-eelset kriisi. Isegi toitu sai osta ainult talongidega.
Juurust minema!
Juulis sooritasin sisseastumiseksamid Tartu Kunstikooli kunstilise kujundamise erialale ja sain sisse. Eksamid olid emakeele kirjand, kompositsioon, maal ja joonistamine. Kolisin tagasi Emajõe Ateenasse oma vanavanemate juurde.
