Sünd
Sündisin 27. märtsil 1976 Tartu Maarjamõisa haiglas, kuna Toomemäe naistekliinik oli remondis. Sünnitunnistusel ja passis on kirjas, et olen sündinud hoopis Alatskivil. Segadus tekkis sellest, et mu vanemad elasid tol ajal Alatskivil. Mul pole midagi selle vastu, et olla sündinud Alatskivil, kus elasime Juhan Liivi sünnikohast Rupsil mõne kilomeetri kaugusel. Minuga ühel kuupäeval on sündinud ka eesti luuletaja Marie Under. Lisaks oli vene ajal mu sünnipeval rahvusvaheline teatripäev.
Poliitiline olukord ENSV-s
Poliitiliselt kuulus Eesti tollal Nõukogude Liidu koosseisu. Venestamine oli just haripunktis. Terve minu varase lapsepõlve oli meie kõigi isakese rollis N. Liidu riigijuht Leonid Brezhnev. Mul oli võimalik Brezhnevi esituses vana-aastakõne vaadata tervelt 6 korda oma elu jooksul, mis ei tähenda, et seda võimalust usinasti kasutanud oleksin (vähemalt oma teada mitte paaril esimesel korral).
Minu vanemad
Mu vanemad olid mesinikud. Kõik algas sellest, et ema leidis oma kutsumuse 29-aastaselt ning suundus otsekohe Luunja Aiandus-ja Mesinduskooli. Selle kiitusega lõpetanud, hakkas ta Alatskivi sovhoosi mesinikuks.
Varem Tartus oma vanematekodus elanud ema kolis nüüd vanaema arvates lootusetusse pärapõrgusse. See oli metsavahimaja, Alatskivilt 4 km (üle soode minnes ja kraavide hüpates), Lahepera järvest 2 km ja Metsakivi bussipeatusest 6 km (kui inimese moodi jalutada või sõita). Varsti järgnes isa emale, kuna tal oli Tartus üksi igav, pealegi armastasid nad teineteist. Isast sai nooremmesinik. Täpsemalt juhtus see 70nte alguses. Ajapikku kasvas mesila 200-pereliseks ja mesilaste söötmine ei toimunud enam hobuse vaid traktoriga.
Maja metsa sees
Meie maja asus metsade keskel, kus oli säilinud ürgne loodus, põlislaaned ja sood. Kasvas mitmeid looduskaitsealuseid taimeliike ning elas haruldasi linde ja loomi. Lapsepõlves nägin looduses ringi tatsamas karu, rebast, kitsesid, jäneseid, metssiga, kährikut, mäkra ja muid elukaid. Seal elasid ka ilvesed ja hundid, aga neid ma ei näinud, vahel vaid õnnestus nende möirgeid kuulda.
Vaiksetel õhtutel kuulsin magamistoa akna tagant metsast selliste kulliliste hõikeid nagu kassikakk, lumekakk, karvasjalg-kakk jne. Linnusöögimajas käisid muuhulgas musträhn ja tutt-tihane. Sahvris maiustasid kõrvuti tavaliste hiirtega karihiired, keda ei tohtinud tappa, kuna tegemist oli väljasuremisohus liigiga. Majaseinas magasid talveund nahkhiired, ka suurkõrv-nahkhiir, kes on looduskaitse all. Varakevadisel ajal õitses ümber maja miljoneid ülaseid, hiljem kullerkuppe.
Enne kooli minekut viibisin vaheldumisi maal ja linnas, kuna vanaema oli arvamusel, et kui laps on pidevalt isolatsioonis mingis pärapõrgus, muutub ta soonuks ehk saamatuks tossikeseks. Tänu sellisele elukorraldusele kohanesin hästi eluks nii linnas kui maal.
Minu vanaisa
Tartu oli meie maakodust umbes 40 km kaugusel. Ema vanemad, st. minu vanavanemad koos vanaema õdede ja minu koolis käiva poolõega elasid tol ajal Tähtvere linnaosas Vilde tänaval. Peale II maailmasõda jagas vene valitsus Tähtvere tühjaks jäänud uhked korterid Tartu Ülikooli õppejududele ja nii saigi mu vanaisa sinna suure korteri. Vanaisa Karl Taev oli TÜ eesti keele ja -kirjanduse õppejõud ja vahepeal kateedri juhataja. Ta kaitses kraadi 1963. aastal dissertatsiooniga "Eesti kirjandus tsaristliku tsensori kammitsas 1850-1870". Tol ajal oli kraadide süsteem teistsugune. Doktori asemel oli teaduste kandidaat. Nii et vanaisast sai filoloogiateaduste kandidaat. Tol ajal oli kraadi taotlemine pikk ja keeruline protsess, mida vaevalt et tänase 3+2 ssteemiga võrrelda saab. Tänapeval saab teaduskraadi igaüks, kes mõnda aega ühe koha peal istuda suudab. Vanaisa maalis vabal ajal eesti kultuuritegelasi. Üks tähtsamaid tegelasi on vanaisal olnud Kristian-Jaak Peterson, kellest ta maalis kaks pilti ja lisaks tegi tušijoonistuse, mis kuulub seeriasse "Seitse korüfeed eesti kirjanduses". Vanaisa on ka mind vaatlema ja maalima õpetanud. Kui olin 3-aastane, meisterdas ta mulle väikese laua ja pingi, kus saaksin joonistada. Kui teised lapsed põhiliselt mängisid ja vahel ka joonistasid, siis mina põhiliselt joonistasin ja mõnikord juhtumisi ka mängisin. Kui lugemise selgeks sain, lisandus joonistamisele lugemiskirg.
Minu vanaema
Vanaema Salme Taev (1900-2001)-jah, ta elas tõepoolest 101-aastaseks-oli nooruses muusikaõpetaja, aga keskeas hakkas ise laulumänge kirjutama ja 82-aastasena andis välja raamatu "Laululõimi sõõrisammul". Ta kirjutas ise nii sõnad, viisi kui ka liigutused. Minu lapsepõlv langes ühte vanaema tervislike eluviiside perioodiga. Õppisin varakult vihkama juurvilju, vutimune, päevalilleõli ja eriti hapupiima. Muidu aga on vanaema mind kasulikult harinud nii klaverimängus kui ajaloos. Käisime temaga Toomemäel kultuuriloolistel ja sportlikel jalutuskäikudel. Mulle hakkas Kristian-Jaak Petersoni monument ajapikku nii meeldima, et tegime juba üksteisele silma. Baer mulle ei meeldinud, ta tundus olevat nagu tige ja kole vanamutt oma keebi ja kortsulise silmnäoga.
Minu väiksem õde
Kui olin just 6-aastaseks saanud, sündis mu õde Elo-Maria, keda pereringis Pirniks hüütakse. Isa väitis, et ta tuli tähe pealt nagu kõik titad. Küll siis enne õe sündi oli põnev igal õhtul ehatähte uurida ja selle alla, umbes sinna, kuhu beebi pidi kukkuma, lapsevankrit paigutada. Minu pettumuseks pidime õe sündimise ajaks hoopis Tartusse sõitma, nii ma ei näinudki, kuidas ta tähelt saabus. Esimene kord nägin teda Tartus Toomemäe sünnitusmajas läbi ukseklaasi. Vene ajal ei lubatud perekonda ema ja lapse juurde enne teatud aja möödumist (hügieeninõue vist). Olin juba hommikust saadik hirmsasti pabistanud, sest kartsin, et õde on inetu. Muutusin kohe rõõmsamaks, kui nägin, et nii kole ta ka pole nagu olin ette kujutanud.
Minu lapsepõlve ilusaim vaatus lõppes õe sünniga, kuna ma polnud enam tähelepanu keskpunktis ja sügisel astusin 0-klassi.
